Imetlusega on põhjust tunnistada, et täna on inimkonnal kasutada palju rohkem teadmisi ja võimalik maailma tajuda palju detailsemalt kui muistse aja õpetlastel – rääkimata siis kirjaoskamatutest karjastest. Seepärast on paljud hakanud end koguni nii targaks pidama, et taandavad Piibli jutustused inglitest ja Jumala Poja sünnist muinasjutuks, mida uskusid kergeusklikud ja harimatud, kes otsisid oma abituses jumalikku kaitset. Siiski pole inimene oma teadmistele vaatamata hirmudest ometi vabaks saanud. Pigem vastupidi. Vanade hirmude asemele on tulnud uued ja hullemad. Kui sajand tagasi pidi talupere olema valmis hakkama saama lokaalse viljaikaldusega, siis kaasajal muretsevad riigid ja rahvad globaalsete kliimamuutuste pärast. Kui veel eelmise sajandi alguses oli reaalne hirm, et noore inimese eluküünal kustub kehva tervise tõttu liiga vara, siis kaasajal kardetakse pigem lõputuks venivat raugapõlve.
Ka igasugu uskumustest pole kaasaja tark ja teadlik inimene prii. Hoopis vastupidi. Mulle on kogu eluks meelde jäänud lapsepõlves Soome raadiost kuuldud jutlusest või usutlusest ühe teoloogi lühike, kuid tabav lause: „Kun Henki loppuu, niin konstit alkaa.“ Eesti keelde võib seda tõlkida nii: „Kus Vaim (mõeldud on Jumala Vaimu) lõpeb, seal veiderdused (trikid, vigurdamine, pettused) algavad“. Ma ei mäleta ei selle teoloogi nime ega suuda meenutada toonast konteksti. Aga seda lauset on elu jooksul olnud korduvalt põhjust meenutada.
Hiljuti puhkes Itaalias skandaal, kui piiskop Antonio Staglianò lastele kõneldes selgitas, et jõulupühade tegelik tähendus on Jeesuse sündimise pühitsemine. Sitsiilia rooma-katoliku piiskopkond pidi esinema avaliku vabandusega, sest piiskop oli muuhulgas ka maininud, et ettekujutus punase kostüümiga jõuluvanast on loodud Coca-Cola reklaamitegijate poolt ning inimesed peaksid kingihulluse asemel keskenduma jõuluajal hoopis oma lähedastele ning abivajajatele. Paljud nördinud lapsevanemad aga väitsid, et piiskopi taoline mõttearendus rikkus ära kõigi nende laste jõulud. Mis teha, kui rahvas leiab, et lapse usuline kogemus tohibki piirduda vaid usuga päkapikkudesse ja jõuluvanasse, siis kirik peabki andeks paluma. Aga mitte rahvalt, vaid Jumalalt ja sellesama rahva eest.
Lisaks tänavuse talve alguses Tallinnas paksu lumme kinni jäänud pakirobotitele ületab väike Eesti ka muudel teemadel aeg-ajalt rahvusvahelise uudiskünnise. Mõne päeva eest juhtusin lugema, et Twitteris on suurt elevust tekitanud foto Eestis avastatud suurest ümmargusest metsa-august, mis asub Otepää lähedal kunstitalu Maajaam territooriumil kõrguva metsatuka puudefrondis. Kogu maailmast leidus „teadjaid“, kes oskasid öelda, et tegu on kääbiku-uruga, „Twin Peaksi“ portaaliga või hoopis NASA laseriharjutuse jäljega. Jaapanist pakuti koguni, et selle augu kaudu jõuab Totoroni. Häbiga pean tunnistama, et mulle tuttavad väljendid olid selles fantastikas küll vaid NASA ja laser.
Tõde „müstilise“ mesta-augu kohta on aga palju igavam ja lennukate teooriate arendajatele ilmselgelt ka täiesti vastuvõetamatu. Selgus, et 2018. a. nägi Soome kunstnik Antti Laitinen umbes nädalapäevad päris maist ja higist vaeva oma maastikutaiese, mis kuulub seeriasse „Broken Landscape“, teostamiseks täpseid mõõdistusi tehes, oksi saagides ja puudealust puhmast pügades. Huvitav, kas kunstnik peaks ka nüüd avalikult vabandust paluma kõigi „Twin Peaksi“, kääbiku-urgude ja Totoroni uskujate ees, et ta neil kõik ilusa ära rikkus?
Uus aeg ja uued kombed ei erine olemuslikult millegi poolest ammustest aegadest ega kommetest. Inimloomus pole aastatuhandete vältel muutunud. Eriti puudutab see meie tundeilma. Nii, nagu tunti paar tuhat aastat tagasi rõõmu või kurbust, armastust või hüljatust, turvatunnet või hirmu, nii tunneme ka meie. Küll on aga muutunud olukorrad ja nähtused, mis meis ühe või teise emotsiooni esile kutsuvad.
Kui ammustelt Petlemma väljadelt satuks üks inglite ilmumise vapralt üle elanud karjane keset tänast Torontot, ehmuks ta küll poolsurnuks. Ja vaevalt suudaks tänane hellitatud suurlinlane kunagistel mägikarjamaadel ennast ja karja hinges hoida. Aga usku vajasid inimesed aastatuhandete eest ning usuta ei saa hakkama meiegi. Sest kui inimene heidab minema usu Jumalasse, asub selle asemele ebausk, millest kõige õnnetum on arvamine, et inimmõistusel pole piire. Kui kaotame esivanemate oskuse usaldada Jumalat üle kõige, lööb kõikuma ja variseb kokku ka meie usaldus kaasinimeste suhtes. Nii on kerge leida end olukorrast, kus põlvest põlve edasi antud usku Jumala Poja inimlapseks sündimise saladusse inimene keeldub uskumast, aga samas on meeleldi valmis näiteks uskuma, et koos vaktsiiniga süstitakse meisse kuulekuse kiip.
Nagu meiegi ajal, nii oli ka Jeesuse ajal vähe neid, kes tõelise usuni on jõudnud. Just selle pärast Jumal oma Poja siia maailma läkitaski. Just nii kunagiste kui praeguste müstikute, skeptikute, agnostikute, vundamentalistide, liberaalide, sajentistide, ateistide, puu- ja kuukummardajate jaoks Jeesus sündiski. Et näeksime temas valgust, mis on ilmutuseks paganaile. Sest: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse.“ Lk 2:32, 34.
Ja nüüd jääb meie endi valida, kas usume, et ingli sõnad: „Ärge kartke!“, on öeldud täna ka meile julgustuseks, sest meile on Taaveti linnas sündinud õnnistegija Issand Kristus.
Õnnistatud jõulurõõmu soovides:
praost Mart Salumäe
