Telli Menüü

Inglismaa jõulude ootel


Silm jäi pidama värvilistel kostüümidel ajalehes, siis märkasin teatri nime ja kohe meenus mu esimene pantomiim Londonis oma 40 aastat tagasi. Mu tollane kavaler valmistas mind ette, rääkis õhinaga, et see olla midagi, mida ma kohe pean nägema. Mina olin pantomiimi Eestis küll näinud ja nii olin veendunud, et mind ootab igav õhtu. Aga ei – mul oli täiesti vale arusaam. Sõna on küll seesama, aga sisu täiesti teine. Võetakse tuntud muinasjutt, keeratakse see pea peale, kaasajastatakse ja pannakse peaossa meesterahvas, kes mängib naisterahvast. See on terve pere etendus, kus jagub rõõmu ja nalja nii lastele kui täiskasvanutele. Olen hiljem oma lapsi viinud teatrisse, ent teist nii hiilgavat etendust pole ma näinud kui tookord. See toimus veel Londoni esindusteatris Palladiumis. Peaosas lõi mind täiesti pahviks Danny La Rue, kes mängis Aladdini pesunaisest ema, aga kandis samas uhkeid tualette – üks säravam kui teine!

Praegu – detsembris-jaanuaris – ongi siin panto-hooaeg. Eelmisel aastal jäi see kõik koroona tõttu ära, ent nüüd katsuvad teatrid seda tasa teha. Ja mulle tundub, et rahvaski tahab eelmise aasta jõule tasa teha. Tookord lubas valitsus, et jõulud tulevad piiranguteta, ja viimasel minutil tuli teade, et eri leibkonnad ei tohigi kokku saada. Nii peetigi jõule väga vaikselt, pandi ostetud kalkunid sügavkülma. Tänavu loodetakse paremat, ent silmapiirile on tõusnud omicron. Igatahes minu tutvusringkonnas on kõigil jõuluplaanid ammu valmis: kõik sõidavad kas laste juurde või tulevad lapsed neile külla.

Tundub, et ka kuused on sel aastal varakult tuppa toodud (või kapist välja võetud). Õhtuhämaruses on eriti tore kõndida tänavatel, kus valgustatud akendest on näha jõuluehtes kuuski. Paljudel majadel on lisaks välised jõulutuled, mis pannakse kas räästa külge või kaunistatakse tuledega maja ees kasvavaid puid ja põõsaid, mõnel pool on lisaks veel tuledes loomi murul. See kõik loob minusugusele jalutajale ehtsa jõulumeeleolu. Me ise elame Thamesi jõe ääres, meie lähedal on üks pisike saar, aeruklubi kodu. Terve saar on detsembris tulede kui tikandiga ehitud, lisaks peegelduvad tuled vees.

See kõik on hoopis meeleolukam kui kauplustes kõlavad jõululaulud ja kõrguvad kaupade virnad, aga ju meil kõigil on tarvis poes käia ja jõulukinke osta. Londoni kesklinnas üllatas mind rahvarohkus poes ja tänavatel juba novembri keskel, samas kui metroo oli pooltühi. Ka ei olnud ma varem näinud võõramaalastest kerjuseid Piccadillyl saalimas. Ent osade kaupade puudumist või kalkunite vähesust, mida sügisel seoses Brexitiga ennustati, pole ma märganud.

Hiljuti soovitas küll valitsus töötajatel võimalusel pigem kodukontorit kasutada, samas ei keelustanud asutuste jõulupidusid. Ja nüüd ongi inimesed järjekordselt teadmatuses ning mitmed jõuluüritused on omaalgatuslikult ära jäetud. Segadust suurendab riigi killustatus. Näiteks Šoti esiminister Nicola Sturgeon on soovitanud inimestel jõulude eel ja järel vähem kokku puutuda. See on vaid soovitus ja kehtib vaid Šotimaa piires, ent seda edastati ka üleriiklikus meedias. Mõni ime siis, et inimesed on segaduses. Enamuses Inglismaa koolidest siiski tundub traditsiooniline jõulunäidend toimuvat, samas Londoni Eesti Majas toimub tagasihoidlik koguduse jõulukoosviibimine sel pühapäeval, 19. detsembril. Ja kohaliku „Eesti Hääle“ 11. detsembri numbri esiküljel soovib ilusaid jõule sel sügisel Londonisse saabunud uus Eesti suursaadik Viljar Lubi.

Tiina Tamman
15. detsember 2021


Loe edasi