Kalle Randalu juubelikontsertidel 11. – 12. novembril dirigeeris eesti muusikapublikule hästi tuntud Juha Kangas. Kangas on üks neist soome muusikutest, kes on aidanud elus hoida „muusikalist Soome silda“, mille üks alustalasid oli suur Sibelius ise. Heino Elleri koolkonna heliloojate loomingu propageerimise eest andsid eestlased Kangasele väärika Heino Elleri nim muusikapreemia (1999.a). Randalu ja Kangase ühise sõbra dirigent Peeter Lilje 50. sünniaastapäevale pühendatud mälestuskontserdil musitseerisid nad samuti koos – Kalle Randalu mängis siis Mozarti 21. klaverikontserti, mida ta oli varem esitanud ka varalahkunud Peeter Liljega.
Kalle Randalu muusikaline tähelend sai alguse kohe pärast Muusikakeskkooli lõpetamist Tiina Kuriku juhendamisel. Juba järgmisel – 1976. aastal – võitis ta üleliidulisel pianistide konkursil esikoha. Samal aastal esitas 20-aastane Randalu Beethoveni neljanda klaverikontserdi Neeme Järvi dirigeerimisel N. Liidu ühes esindussaalis – Leningradi Filharmoonia kontserdisaalis. Samas jätkusid õpingud prof Bruno Luki klaveriklassis Tallinna konservatooriumis (praeguse nimetusega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia). Kohe pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist sai Kalle laureaaditiitli Schumanni nim konkursilt Zwickausis (1981. a); järgnesid laureaaditiitlid Tšaikovski nim konkursilt Moskvas (1982) ja ARD-konkursilt Münchenis (1985). Samas täiendas ta end prof Lev Vlassenko klaveriklassi assistentuuris Moskva konservatooriumis.
Niisugune tähelend maailma „tipp-pianistide klubisse“ on isegi kõrvaltvaataja jaoks peadpööritav.
Praegu elab ja töötab Kalle Randalu Saksamaal – Karlsruhes. Sealseski muusikaelus suutis Randalu Beethoveni viie klaverikontserdi järjestikuse esitamisega furoori tekitada. Seda enam, et Karlsruhes tulid kõik viis kontserti esitusele ühel ja samal õhtul, kahe vaheajaga. Mis aga eriti meeldiv, et üle maailma kontserte andev Kalle Randalu pole kaotanud sidemeid kodumaaga ja annab kontserte Eestiski ning esitab klassika kõrval ka eesti heliloojate klaveriloomingut. Eesti publiku lemmikuks on saanud ka Kalle poeg Kristjan Randalu, kes on nii (džäss)pianist kui helilooja.
Kalle Randalu on Beethoveni muusika kohta kirjutanud: „Mida kaugema ringiga, üle romantilise ja kaasaegse repertuaari, Beethoveni juurde tagasi tulen, seda enam tajun erakordsust, mida kätkeb endas geniaalse helilooja tunnetuslik areng.“ (Eesti Päevaleht, 1997.a)
Sedasama võiks öelda ka Randalu interpretatsioonikunsti kohta. Tema repertuaaris olevast 50 (!) klaverikontserdist eristub Beethoveni kontsertide tõlgendus üha süveneva tunnetuse poolest. Eriti selgelt tuli see minu jaoks esile võrreldes aastatetaguse 20-aastase Randalu Beethoveni neljanda klaverikontserdi esitust küpse 65-aastase meistri esitusega. Parimas loomeeas Randalu tõlgenduses tuleb nüüd selgemini esile Beethoveni traagiline maailmatunnetus (kontserdi teine osa kõlas lihtsalt vapustavalt!). Ilmselt aitab kuulajat seda hingepõhja peidetud, sügavat dramatismi välja kuulata ka teadmine, et neljanda klaverikontserdi esiettekanne Viinis (1808. aastal) jäi süveneva kurtuse tõttu Beethovenile viimaseks avalikuks esinemiseks. Pianistina ei esinenud Beethoven enam kunagi.
Publik tänas Kalle Randalut vapustava kontserdielamuse eest püstijala aplausitormiga. Nüüd jääb vaid loota, et ERSO juubelihooaja lõpukontserdiks tuleb Eestisse dirigeerima ka ERSO eluaegne peadirigent Neeme Järvi.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn
