No minul kompluutert ei ole ja ilma selleta ei pidada hinternetti kah pääsema. Ilma hinternetita jälle ei näe vikipeedijat. Vot sulle sakuska! Tuleb lolliks jääda vai endast targema käest küsida, muu nõu ei aita.
Küsisin, ja kas teate, mis välja tuli. See vikipeedija on nisuke sõnaraamat, mida igaüks võib ise kirjutada ja täiendada, maha kriipsutada ja uut asemele panna. No kuule, selle jaoks ei ole kompluutert vajagi, ea vanaaegne pleiats ajab asja ära.
Nigu Ärman koju tagasi läks, nii ma plehveteri ära teritasin ja kohe kukkusin vikitama. Ega see raske ei olegi. Pead õiged sõnad meelde tuletama, ritta panema ja siis ära vikitama. Noh, näituseks mine, ole ja tule on peris arilikud igapäevased sõnad, aga vikitatult on minevik, olevik ja tulevik. Mine oli eile, ole on täna ja tule tuleb omme. Kui ikke tuleb… Mõned siin jauravad, et minusugustel pole miskit tulevikku. Ah, tühja nemad teavad! Tegelikult on nii, et minevikku peab mäletama ning austama, olevikus osavalt laveerima ja tulevikust ei tea me tuhkagi. Ainult mustlane oskab ennustada ja temagi tihtipeale valetab.
Näetsa, juba akkangi vilusohveerima, endal sõnaraamat pooleli. Vikipeedijasse tuleb veel ulka uusi sõnu laduda, noh näituseks kadu, vide, tera ja pura. Aga mõned sõnad jälle ei passi sinna kudagi, nigu ari, sure, mure, koha ja ime. Nende jaoks peaks jusku tegema likipeedija. No ja siis on veel abe, tühi, kogu ja luge – siin kisub juba mikipeediliseks.
Susi söögu seda Ärmanit ja kõiki teisi temataolisi! Oli mul vaja akata seda tarkust taga ajama. Jääks õige juhmiks ja oleks õnnelik – näe, jälle jupike likipeedijat juures!
Kargu Karla
