Indrek Harglaga kohtume me enne esietendust teatri kohvikus. Ta kirjeldab lühidalt näidendi saamislugu. Nagu Eestis sageli, olevat sellised tükid „tellimustöö“. Lavastaja olevat kirjanikule ühel hetkel ligi astunud ja palunud, et kirjutatagu teatrile selline näidend. Selle idee aluseks oli aga samanimeline lühiromaan.
Etenduse veebilehel on Indrek Hargla sõnad: „Suvise passiooni lugu on meie kultuuriloos erilisel kohal, ühel või teisel moel on sellega tegelenud enamik kirjanikke ja filmiloojaid. Eesti suvi on nii lühike ja see muu pime ja külm aeg on nii pikk. Lühike kirgastumine suvel laeb meid põhjamaise ängistuse vastu, suvel me elame, armume ja armastame, suves on peidus mingi Eesti narratiivi Püha Graal.“
Millest see näidend räägib? Ervin (Elar Vahter) on linnas elav kirjanik, kes otsustab kolida suveks maale turismitallu, et seal romaani kirjutada. Vaatajale jääb mulje, et võib-olla tahab ta linnast ära ka seetõttu, et vabaneda tema ümber pidevalt tiirlevast ja ülihoolitsevast Kertust – oma kirjastajast (Natali Väli). Kauni looduse rüpes asuvas Ristemäe turismitalus puutub Ervin kokku üsna kummaliste inimestega. Pisitasa avaneb talle (ja ka vaatajale) selles külas aastakümnetega kuhjunud sünguse ja kurjuse tõeline ulatus. Samal ajal lööb Ervini südames lõkkele puhas ja üllas armastus Anna vastu (Anneli Rahkema). Ervini kirjutatav romaan saab täiesti uue suuna, tegelaste omavaheliste suhete muutumine avab aga tee kättemaksule. Drastiline lõppvaatus ei lase end kaua oodata…
Kavalehel on kirjas lavastaja Aare Toikka sõnad: „Suvitusromaanis toimuvad sündmused, mille peale küsis minu sisemine mina, et kuidas see võimalik on? … Lavastust ette valmistades imestasin tihtipeale selle üle, mil määral tegelased suudavad teineteisele haiget teha, vaatamata sellele, et igaühel on oma õigus ja õiglustunne. Keegi tahab revanši, keegi ihkab päästmist, keegi tajub reetmist, keegi pole staatusega rahul.“
Mis selles lavastuses siis juhtub? Algul üsnagi rahulikus tempos alanud lugu jõuab teise vaatuse lõpuks verise ja pöörase finaalini. Siis hakkab vaataja tõeliselt mõistma neid jõude ja inimesi, kes oma alaväärsust ja sisemist ebakindlust räige oleku ja ropendamise taha varjavad. Siin teevad suurepärased rollid Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Rainer Elhi ja Märten Matsu. Vaataja suureks üllatuseks pole selle näidendi Suur Kurjus üldsegi mitte meessoost, kuigi ta kannab laigulist muundusvormi. Rohkem ei tahakski laval toimuvast jutustada, sest ehk õnnestub Eesti Elu lugejal seda suurepärast etendust ka millalgi näha ning kui kõike ette teaks, siis ei oleks ju enam huvitav.
Mis selles lavastuses veel köitis, oli poolfilmilik lähenemine lavakujundusele (kunstnik Iir Hermeliin, videokunstnik Sander Põldsaar). Osa tegevust toimub laval, osa on suvel salvestatud ja seda esitatakse lühiklippidena näitlemise vahele. Teatri ja kino sümbioos on visuaalselt väga kaunis ja aitab luua etenduses erilist meeleolu oma roheliste lokkavate metsavaadetega. Seda tükki vaadates jookseb peast läbi mõte, et sama süžee põhjal saaks teha ka suurepärase ooperi. Dilemma, millega peategelased tõtt vaatavad, on igatepidi klassikalise ooperi vääriline ning ka dramaatiline lõpplahendus väga ooperlik.
Rakvere teater niipea Torontosse ilmselt ei jõua. Kes aga tahavad teada, kuidas see lugu ikkagi lõppes, need võivad Indrek Hargla „Suvitusromaani“ kuulata põneva kuuldemänguna Tumedad Tunnid Podcastis: https://podcast.ee/tumedad-tunnid/
Lea Kreinin, Tallinn
