Olari Elts oli koos festivaliga sündinud NYYD Ensemble'i rajaja ja kunstiline juht ning Schönbergi Ühingu juhatuse liige. Võib julgelt väita, et Elts on dirigent, kes tunneb 20. sajandi muusikat läbi ja lõhki. Seetõttu olin põnevil, kuidas Elts seekord John Adamsi suurteost „The Dharma at Big Sur“ interpreteerib. Kõrgtasemel tõlgendus on ju tihedas seoses meie muutuva maailmaga. Ilmselgelt aitas Eltsi tõlgendusele kaasa ka John Adamsi teose esiettekandelgi (2003. a) soleerinud elektriviiulivirtuoos Tracy Silverman, kes maailma esmaettekande eel oli tihedas kontaktis helilooja endaga. Isegi niivõrd, et mul oli tunne nagu oleks John Adams (ikka Silvermani kaudu) osalenud isiklikult proovides ja andnud näpunäiteid orkestrantidele. ERSO koos Olari Eltsiga tajus suurepäraselt seda antiklassikalises stiilis, Dharma-õpetuse vaimus kirjutatud heliteost. Ka publik nautis teost igati – eestlastele pole idamaine mõtlemine võõras, selle „idud“ peituvad juba meie ürgses regilaulus. Publik avaldas oma tänu tormilise aplausiga, mille rütmiline käteplagin kandus loodetavasti tuulehoogudega ka üle ookeani Big Sur'i lähistele.
Kuna kontsert kanti ERSO TV poolt interneti teel üle, siis pole võimatu, et John Adams oli samuti virtuaalsete kuulajate hulgas. ERSO auditoorium on tänu koroonapandeemia pikaks veninud generaalpausile muutunud lausa globaalseks. See on ahastama paneva üleilmse seisaku üks väheseid positiivseid kõrvalprodukte.
Big Sur'i kaljuselt kaldalt ääretule Atlandi ookeanile vaadates võib tunduda, et see ongi see hoomamatu „maailma lõpp“, kuhu meie Kalevipoeg oma „Lennukiga“ kihutas. Helilooja John Adamsi sõnul (jälle Tracy Silvermani vahendusel) kujutas ta ookeanile vaadates ette, kuidas tuul üle ookeani puhudes toob Aasiast kaasa helisid, mis meenutasid talle Hiina erhu't või India tuntud karnaatilist viiulit. Lisaks olevat ta endale vaimusilma ette mananud ka visuaalse kujutluspildi, kuidas üks vana muusik istub istub kusagil Vietnami või Kambodža rannas ning laulab või mängib Jumalale või oma kadunud vanematele. Nii võimsa kujutluse pealt sündiski orkestriteos „The Dharma at Big Sur“. Teos kõlas ERSO hiigelsuure, täiendatud koosseisuga, mis vaevalt mahtus meie kontserdisaali lavale. Huvitaval kombel andis see „üle ääre voolanud orkester“ Adamsi teosele juurde seletamatu ääretuse dimensiooni, mis hiigelsuurtes saalides jääks kogemata. Jäi tunne, et meile on ka ruumilist aega väheks jäänud – ookeani veetase ju tõuseb kogu aeg ja võib juhtuda, et varsti kõlgume Noa laeva külge klammerdunult, iga jalatäie toetuspinna eest võideldes. Nii mõjus seegi teos apokalüptiliselt nagu ERSO avakontserdil kõlanud Elis Halliku ja Juste Janulyte orkestriteosed.
John Luther Adamsi muusika kõlas Eestis esmakordselt. Meie esindussaalis ettekandele tulnud orkestriteoses „Become Ocean“ peegeldub Alaska poolsaare ääretu lumine vaikus kõrvuti stiihiliste loodusjõududega. Pikka aega Alaskal elanud helilooja John Luther Adamsi sõnul mõtles ta „muusika ookeanilise tähenduse“ peale. „Me tuleme ookeanist ja läheme sinna tagasi – on mul õigus?“ küsib helilooja. Keskkonnakaitsjast helilooja on lähedalt kogenud jääliustike sulamist Alaskal ja merevee taseme tõusu, nii on tema sõnadel, et „varsti võime me kõik saada ookeaniks ja seda varem, kui oskame arvata“ tõelist kaalu. Teose pealkirjaks sai helilooja inspiratsiooni ühest helilooja John Cage'i luulereast, kus ta võrdleb oma sõbra Lou Harrisoni muusikat suure jõe deltaga – „seda (muusikat) kuulates muutume me ookeaniks“. Orkestriteos „Become Ocean“ aitas John Luther Adamsil oma kuulsa nimekaimu John Adamsi seljatagant välja tulla. Orkestriteost „Become Ocean“ saatis meeletu edu ja pärjamine GRAMMY auhinnaga kui parimat nüüdismuusikateost. Seda igati õigustatult – Eesti publik võttis teose samuti vastu tormiliselt. Seegi teos mõjub apokalüptiliselt. John Luther Adams loodab, et tema muusika „aitab navigeerida meie endi poolt loodud ohtlikul ajastul“. Sellele navigeerimisele aitab kaasa ka Idamaade väga vana Dharma-õpetus, mis seostub meile eelkõige teise lumise ja kaljuse maaga, kus äärmiselt rasked elutingimused – Tiibetiga. Sealgi, nn maailma katusel asuval ürgsel lumedemaal, sulab mägedes jää ja lumi, mis võib lähitulevikus esile kutsuda looduskatastroofe. Tundub, et dirigent Olari Elts valutab samuti südant nendele probleemidele kaasa elades, kasutades selleks võimsat väljendusvahendit – sümfooniaorkestrit.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn
