Nende mõtete juurde sobitus hästi Galina Grigorjeva teos „Palve“ ERSO tšellosekstetile, koosseisus Theodor Sink, Lev-Danel Mägila, Villu Vihermäe, Margus Uus, Brendam Tarm ning Indrek Leivategija, kes on sellest hooajast ERSO tšellorühma kontsertmeister.
Avakontserdil kõlanud Juste Janulyte teos „Apnea“ kirjeldab täpselt pealkirjas antud vihjet – hingamiskatkestust vee all. Helilooja rääkis, et teos tuli tal välja palju dramaatilisem ja isegi apokalüptilisem kui ta oli planeerinud.
,,Apnea on ka väga metafoorne ajale, kus me praegu elame. Sellel on pistmist aja peatamisega – koos klaustrofoobilise tundega, mis on seotud möödunud kahel aastal olnud tohutu pingega – , aga ka otseselt hingamisega, mis mõne inimese jaoks lausa lakkas“. Selle mõjuva orkestriteose esiettekanne toimus 16. juunil Müncheni Prinzregententheateris Müncheni kammerorkestri ja dirigent Clemens Schuldti esituses. ERSO avakontserdil oli teose teine ettekanne.
Maailma esiettekandele tulnud Elis Halliku orkestriteos „Firehearted“ (Leegitseval südamel) pidi kõlama eelmisel, Beethoveni 250. sünniaastapäevale pühendatud hooajal. Seetõttu on teose keelpillide teemad paljuski Beethoveni „Leonore“ („Fidelio“) avamängust. Helilooja sõnul sai ta ühel hetkel aru, et puhkpillide jaoks jääb Beethoveni viisidest väheks ja ta hakkas lisama äkilisemaid vahelõike. Mind hämmastas, kui meisterlikult on kirjutatud vaid 35-aastase helilooja partituur. ERSO suur koosseis kõlas richardstraussilikult täiuslikult, orkestrivärvide kaskaad oli kaasakiskuv ja lummav. Ka koroonapandeemiale oli vihje olemas – helilooja kasutas traditsiooniliste löökpillide kõrval Wuhani gonge. Vaatamata sellele, et need kongid on väikesed, kõlasid need selgelt üle terve orkestri. Helilooja sõnul mängitakse Wuhani konge erinevate ülemhelitämbrit võimendatavate kumminuiadega. Värvika orkestri kohal mõjus Wuhani gongide tuhm järelkajata heli nagu Surma koputus uksele.
Maskides kuulajad lisasid esitusele pinget juurde – rõdult alla vaadates ei saanud aru, kes end maskide taha peidavad. Aplaus oli tormiline! Kavalehelt sain teada, et Elis Hallik õppis kompositsiooni Helena Tulve juures ja et ERSO esituses on Halliku teostest varem kõlanud orkestriteos „Kadumispunkt nägemisväljal“ Baldur Brönnimanni dirigeerimisel (2017.a).
Kui avakontserdi esimene pool möödus tantsulises meeleolus (kõlasid John Adamsi „I still Dance“ ja Richard Straussi süit ooperist „Roosikavaler“), siis kontserdi teine pool viis meid Wuhani gongide saatel tagasi Surma teema juurde. Kontserdi lõpulooks oli Sergei Rahmaninovi viimane orkestriteos „Sümfoonilised tantsud“, mis kirjeldab inimese elu kolme erinevat etappi, mis paratamatult lõpevad surmaga. „See on Rahmaninovi kõige tumedamates toonides lugu“, ütleb Olari Elts teose kohta. Õnneks on geniaalsete heliloojate ka kõige traagilisematel heliteostel võime viia kuulajat katarsiseni. Siia kõrvale sobiks küll vist ainult Mozarti Reekviem.
Suurejooneline kontsert lõppes vaikuseminutiga Uno Loobi mälestuseks. Lisapalaks kõlas Arne Oidi laulu „Mis värvi on armastus?“ suurepärane orkestriseade, millele iga eestlase sisekõrvas kõlab kaasa Uno Loobi hääl. Nii pikka pausi kontserdi lõpus ei mäletagi. Minule meenus vaikuseminuti ajal mustvalge filmilõik, kus Uno Loop laulab oma kodu kamina ees nüüdseks laias maailmaski levinud hitti „Kamina ees“. Ikka bossanova rütmis ja kitarri saatel.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn