Augustis 1979 kooskõlastati Tartus Enn Tarto osavõtul Eesti, Läti ja Leedu kodanike avalik märgukiri, mis pärast Läände jõudmist sai tuntuks Balti Apellina. Dokumendi peanõudeks oli Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salajaste lisaprotokollide avalikustamine. Oluline on Enn Tarto panus Eesti Kodanike Komiteede tegevuses: oli Tartu komitee esimees, Eesti Kongressi liige ja selle Tartu büroo juhataja, Eesti Komitee kahe koosseisu juhatuse liige, nii selle kui ka Põhiseaduse Assamblee riigikaitsetoimkonna esimees.
Muinsuskaitsja ja linnavolinikuna on Enn Tarto teinud ettepanekuid või korraldanud mitme mälestusmärgi paigaldamist Tartus ja toetanud seal KGB kongide muuseumi asutamist.
Tarto on kuulunud Eesti Noorte Malevasse, rahvuslikku organisatsiooni Kotkas, Eesti Rahvuslaste Liitu, Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liitu, Õigusvastaselt Represseeritute Ühendusse „Memento“, Eesti Kaitseliitu (selle esimene auliige). Enn Tarto osales Esindamata Rahvaste Organisatsiooni asutamisel Tartus ja selle tegevuses. Ta oli Paneuroopa Eesti ühenduse president. Enn Tarto on olnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna asutajaid (1990) ja esimees, ühenduse Isamaa liige, samuti Rahvaerakonna asutajaid, kuulunud Eesti Sotsiaaldemokraatlikkusse Parteisse (endine Mõõdukad), järgnevalt parteituna tegi koostööd Isamaa ja Res Publica Liiduga. Kolmel korral on Tarto olnud valitud Riigikogusse, neljal korral Tartu volikogusse. Enn Tartost on tehtud portreefilm „Üksinda ja koos“ (Andres Sööt, 2002). Tarto oli aastatel 1993-2003 Kaitseliidu vanematekogu esimees. Avaliku elu tegelase ja poliitikuna valiti ta XX sajandi Eesti saja suurkuju hulka.
Enn Tartot on tunnustatud mitmete Eesti ja välismaiste teenetemärkidega: Riigivapi II klassi orden, Kaitseliidu Valgeristi I klassi teenetemärk, Tartu Suurtähe teenetemärk, Ungari Vabariigi Teenistusordeni Ohvitseririst, Leedu Vytase Risti Ordeni Ohvitseririst, Poola Vabariigi Teenete Ordeni komandöririst. Tartu linna aukodanik aastast 2011.
