+++++
Meeleheide muutis tuimaks kogu olemise ja mõtted, lootusetuse tunne suurenes iga tunni ja päevaga üha enam ja enam, see oli karje, pidev karje tühjusesse, kust ei olnud lootustki vastust saada. (Silvi Kuhi Teesalu SIRELID ÕITSEVAD JUUNIS. Minu ema lugu. Tallinn 2003)
+++++
Kord juhtus väga hirmuäratav lugu. Üks noor kunstnik, vist ukrainlanna, tegi kemmergu seinale samast august võetud materjaliga suure juhi Stalini portree. See oli paksude vuntside ja juustega, väga loomutruu. Ema ütles, et paremat kunstiteost annaks näituseltki otsida. Kunstnik tegi selle vangidele vaatamiseks, aga jäi vahele. Ta proovis end õigustada, et joonistas mälu järgi oma vanaisa, aga sarnasus Staliniga oli liiga suur. Ta surmati nii julmalt, et minu kuuldes ei julgenud ema sellest rääkidagi. Hiljem sain teada, et üks tema jalg seoti ühe ja teine teise traktori külge ja traktorid sõitsid eri suundadesse. (Ilme Ristla KIRJAD KASAHSTANI VANGILAAGRIST. Emaarmastus kirjade kaudu aastatel 1954 – 1956. Tallinna Raamatutrükikoda 2017)
+++++
Kord oli Emme abiks hauda kaevamas kahel emal, kes matsid oma väikesi lapsi. Lapsed maeti ühte hauda. Üks ema mattis oma aastast poega, teine kaheaastast tütart. Tütre ema lõi kasti lauad nõrgemalt kinni, et surnuaias saaks lapsega veel kord jumalaga jätta, aga poja ema löönud kasti lauad tugevasti kinni. Kuid nüüd tahtnud ka poja ema last veel korraks näha, ent ei saanud enam laudu lahti. Ta olevat meeleheitlikult kraapinud kasti küüntega. (Asta Salumaa MIDAGI IGAVEST POLE OLEMAS. MÄLESTUSI SIBERIST JA KODUST. Toimetajad Lii Teär ja Hõbe Ilus. Tallinna Raamatutrükikoja OÜ, Tallinn 2015)
++++
Juba käis post ja sain kuskile Venemaale evakueeritud täditütardelt paar raamatut, nende hulgas ka Brechti luuletuskogu, mille servadele sain joonistada terve partii mängukaarte ja seda toidu vastu vahetada. Sain selle eest hobuse sääreluu, mlle ära keetsime ja siis tuule käes „puutumata tagavaraks“ ära kuivatasime, ja hobuse nina, mida kohe sõime – ja aastaid ei võinud ma näha hobuse mokki, ilma et mulle ei oleks meelde tulnud, kui imehead need olid. (Rutt Eliaser PASSITA JA PAJATA. Abe, Tallinn 1992)
++++++
Siin oli kõik fantastiline: igikeltsane pinnas, mis suviti sulas lahkeks kulda andma, talvel aga tarretas selle kiivalt oma hõlma; ilmatu kõrgetel jalgadel monstrum – kullaagregaat, mille punkri kõrgendikul asuvasse ahnesse suhu suundusid ämblikuvõrguna kiirjalt paigutatud kärutamisteed; ja inimesed, need ühiskonnast välja oksendatud jätised – paadunud vargad, vägistajad, mõrtsukad ja sadistid, kelle jälestusttekitavad lõustad olid nagu loodud selle pahupidi pööratud, vägistatud maastiku jaoks. Millised ränkrõvedad sõnad, laused, jutud! Need alainimesed sõimasid meid reeturiteks, fašistideks, nad võisid karistamatult meie kallal vägivalda tarvitada. (Jüri Freyberg KOLÕMA AKADEEMIA. Repro Print AB, Stockholm 1991)
+++++
Kui Viive Türk minu poole mängima tuli, mängisime alati ostmist, müümist ja vahetamist, mida kuulsime oma emadelt. Kauplemine toimus meie vahel vene keeles, nii palju, kui meil sõnu oli meelde jäänud. Koostasime ise lauseid eesti keelega pooleks. Praktiliselt oli see meile suureks kasuks vene keele õppimisel. Kauplesime ja tingisime hindu. Ikka nii, et pearätiku eest 2 liitrit piima, teki eest 5 pange kartuleid, särgi eest 1 pang kartuleid, seeliku eest 1 kg nisu või hernejahu. (Rutt Kresling. Mareta Moring, Valve Luuka EESTI RAHVA KANNATUSTE AASTAD SIBERIS. Väljaandja MTÜ Tartu Memento. Tartu 2012)
+++++
Kui poodi oma normileiva järele läksin, oli mul suur kiusatus see kohe korraga ära süüa. Ja ükskord sõingi terve leiva tee peal ära. Ema ei pahandanud, sest teadis, et mu kõht oli väga tühi, aga mul endal oli ema ees häbi, sest olin ju ka tema jao leiba ära söönud. Sellist asja juhtus ka teistega. Silla kolm poissi – Koit, Kalev ja Olev – käisid kõik korraga leiva järel, et üksteist valvata ja leib koju tuua, kus see jagati silma järgi ja jaotati loosimise teel. (Rutt Kresling. Mareta Moring, Valve Luuka EESTI RAHVA KANNATUSTE AASTAD SIBERIS. Väljaandja MTÜ Tartu Memento. Tartu 2012)
