Et maarahvana kuninglikku peo tähendust veidigi mõista, kujutlegem end hetkekski Vabariigi Presidendi Kadrioru lossi roosiaia vastuvõtule. Olgu nii demokraatlik kui meie Eesti ühiskond on, kuid mitte kogu rahvas ei pälvi austust olla sinna ealeski kutsutud. Mitte kõik ei osutu selle vastuvõtu vääriliseks. Aga väljavalitutel jätkub muljeid paljudeks aastateks, maise elu lõpuni.
Kui vastandlik on eelnevale pidulikule vastuvõtu unistusele, meie tänane Pühakirja Sõna. Millegipärast ei sära siin keegi selle nimel, et olla kutsutud, selle nimel, et osa saada kuninglikust pulmapeost. Ja kuningaski pole rahvast ihukaitsega eraldatud, vaid kutsub pidusöömajale kõiki. Oh ime, küll mitte keegi kutsutuist ei võta tema kutset kuulda.
Püüdkem mõista, miks küll pulmakülalised selles Jeesuse poolt tähendamisõnadega jutustatud loos niimoodi käituda suvatsevad. Miks nad selle asemel, et koos oma kuningaga rõõmustada ja juubeldada, lähevad hoopiski põllule või peavad õigemaks kaubelda turul. Ja mõnedki neist, kes näevad kuningasulaseid kutsetega tulemas, tõstavad isegi oma käe nende vastu.
Mida peab Jeesus silmas oma tähendamissõnaga kuninglikust pulmapeost? Keda Jeesus mõtleb pulmalistena? Keda saadikuina?
Jeesus pakub peeglit toonastele vagadele. Mitte kõverpeeglit, millest peegeldub vastu mitte moonutus, vaid tulemata jäänud pulmaliste elutruu pilt. Just kuningliku pulmapeona kujutasid toonased vagad tõotatud Messia (Jumala Poja) tulekut siia maailma. Nad olid uskunud, et saabuv Jumalariik on igavesti kestva ja lõputu pulmapeo sarnane. Jeesuse mõistujuttu kuulates võisid nad olla küll hämmelduses. Mis võib oodata neid ees siis, kui kord tõepoolest algab unistatud pulmapidu. Pulmalaud on kaetud ja pulmapasun hüüdmas, ometigi pole end peigmehe paremale käele mõtelnuil pulmaliste seas enam kohta. Kõik kohad püha pidulaua ümber on hõivatud. Ekslejad ja eksinud istuvad Kuninga paremal käel. Ei, mitte need, kes enda meelest õiged.
Variseridest (Jeesuse aegne usuline rühmitus, mis pidas tähtsaks nii Pühakirja (Toora) kui ka suulise pärimuse täpset järgmist) õpetajad olid eksinud selles, et nad olid lootnud, et Taevariiki on võimalik oma iseenese õigeks mõistmisega ära teenida. On paradoksaalne, et üksnes iseendaga, oma mina ja moraalse puhtuse ja väärikusega tegelejad ei tundnud ära Elavat Jumalat. Nad ei kuulanud Tema prohvetitest läkitatud saadikuid.
Tallinna Jaani koguduse õpetaja, emeritus dr. Toomas Paul mõtiskleb: „II sajandi kristluse kriitik KLESOS on sõnastanud kõik mõeldavad ja mõeldamatud etteheited kristlaste suhtes. Üks tema sedastustest oli, et halvemat seltskonda kui Jeesuse jüngrid on raske komplekteerida. Harimatud, arad, auahned ja edevad, ei saa millestki aru, ühest saab reetur ja teisest salgaja. Klesosel on õigus. Jeesuse ümber kogunesid need, kes teadsid, et nad ei ole suuremat väärt. See, mis nad temalt said, polnud uus moraalikoodeks, vaid elamise jõud. Need, kellel seda jätkus niigi, käisid kauge kaarega mööda.“
Jumalariigis on kõik sootuks teistmoodi, kui keegi meist oma maises piiratuses unistadagi oskab. Jumala palge ees pole mitte kellelgi rohkem teeneid. Talle pulmalaua ümber pole võrdsemast võrdsemaid ega õigemast õigemaid. Seega mitte kellelgi siin ilmas pole oma tegude läbi taskus prii viisat ega nimekaarti, mis tagaks talle koha Kuninga Poja pulmalauas. See on Issanda piiritu arm, omada kohta Tema lähikondsete seas, Tema pulmalauas. Kui Jumal meid oma armust kutsub, siis peame me valmis olema alandlikus rõõmus ka sellele kutsele vastama.
Meid kõiki on taevasele pulmapeole kutsutud. Meid on kõiki on kutsutud uuele elule kirkuses. Ja me kuulume Tema kogudusse. Meil on Tema omade hea osa siin, selles elus ja peale surma. Ja on vaid üks otsustav tingimus – me peame igal päeval oma meelt parandama
Sest keegi meist ei taha olla selle pulmalise sarnane, kel Issand ei näe pulmariiet seljas, kelle riided on määrdunud, kellele Issand ütleb: ,,Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?“ Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad (Ilm. 22.4). Ja on vaid ainult üks, Kristuse veri, mis puhastab meie südametunnistused, variseride sarnastest surnud tegudest. (Heebr. 9. 14).Kui me Jumala kutse vastu võtame, siis võime me ka muutuda. Kui te otsustate elu koos Kristusega elada, siis leiate te ka Jumalaga oma tee. Oleme kutsutud ja tänagem Jumalat !
Issand on Kuningate Kuningas ja tema ei jäta kedagi ealeski ukse taha, tema taevases hoones on palju eluasemeid. Ja kuigi tema käskjalad pöörduvadki tagasi, kuigi loendamatud kutsed jäävad vastuseta, loodab ta ikka, et kord tulevad ka need, kellel on alati on kiire; need, kes on oma arvates väärikad; need, kellel on rohkesti olulist. Aamen!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
