Seekord polnud kohal rahvusvahelisi suurkujusid (eelmistel aastatel on festivalikülalisteks olnud Margaret Mitchell, Sofi Oksanen, David Mitchell, Tom Stoppard, Margaret Atwood, jmt). Kuid esinesid meie „omad“ välismaalased – luuletajad-tõlkijad Adam Cullen (USA-st) ja Øyvind Rangøy (Norrast) ning muinasjutuvestja-tõlkija Kriszta Tóth (Ungarist), kes kõik praegu Eestis elavad.
Siinkirjutaja sattus Ungari Kultuuri Instituudis Kriszta Tóthi jutuõhtule „Kus isegi linnud ei käi…“. Mahlakad muinasjutud-pajatused olid maitsestatud aktuaalsete naljade ja vahemärkustega. Ei saa jätta imetlemata Tartu Ülikoolis ungari keele ja kirjanduse lektorina töötava esineja väga head eesti keele oskust. Kuulajaid oli ohtralt ja elati südamest kaasa nii vapra möldri Põhjamere põhjast kuuvalguse otsimisele kui kavala Géza Rohutirtsu seiklustele kuninga õukonnas. Samal õhtul esitleti ka sarjas Ungari Taskuraamat ilmunud uut eestikeelset ungari naiskirjanike lühiproosa kogumikku, mille väljaandjaks oli Ungari Kultuuri Instituut.
Festivalil on juba traditsiooniks saanud kirjanduslikud jalutuskäigud. Seekord jalutasid rahvaga vanalinnas kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ajaloolane Josef Kats. Kalamaja kalmistupargis mõtiskles festivali üks algatajaist, kirjanik Jan Kaus ilukirjanduse ja aedade-parkide teemal.
Kuna terve festival toimus õues, siis oli sel aastal kavas tore uus üritus – „Leia kirjanik!“. Igal festivalipäeval olid teatud piirkonnas liikvel kolm kirjanikku ning esimestele kirjaniku „leidjatele“ olid kingiks raamatud. Siinkirjutaja sättis end Toompeale Piip ja Tuut Teatri juurde Jaanus Vaiksooga kohtuma ning tegi kirjanikuhärraga ka pisut juttu.
Jaanus Vaiksooga ilmus Eesti Elus siinkirjutajalt pikem usutlus mullu juunis, rubriigis „Nädala portree“ (vt EE # 23, 12.06.2020, lk 4). Siis oli tema lasteraamat „King nr 39“ saanud äsja Kultuurkapitali aastapreemia. Selle raamatu peategelasteks on viienda klassi lapsed. Juba siis tekkis mõte samade tegelastega jätkata – nende tegemistesse elad sisse ja siis ei raatsi veel lõpetada. Nüüdseks ongi ilmunud raamat „King nr 40“ (Autor saatis ühe eksemplari koos oma pühendusega ka Toronto Eesti Täienduskoolile.)
Kui kaua kavatseb kirjanik jätkata kinganumbrite kasvatamist? Jaanus Vaiksoo seda saladust veel ei reeda, aga tal olevat oma peas juba plaanid tehtud. Kui kõik õnnestub, siis tegeleb kirjanik veel nende kingadega pisut edasi. Praegu kirjutab Jaanus Vaiksoo (kes 2021-2023. aastatel saab ka Eestis kirjanikupalka) oma raamatutele igatahes järge.
Koroona-aeg on eriti lastekirjanikele olnud raske, sest päris palju käiakse ju muidu oma noorte lugejatega kohtumas. On olnud vaid mõni üksik kohtumine Zoomis. Aga see pole ikka sama kui vahetu, silmast silma üritus. Jaanus Vaiksoo on rõõmus, sest ta sõidab järgmisel nädalal Peipsi äärde oma noorte lugejatega kohtuma.
Piip ja Tuut Teatri ees sattus koos klounidega kaamera ja diktofoni ette ka Head Read korraldustoimkonna liige, kirjanik Indrek Koff, kes nõustus „Eesti Elu“ lugejaile paari sõnaga festivali tutvustama. Kuna eelmisel aastal jäi festival ära, siis sel kevadel otsustati see iga hinna eest ära teha. Siseüritusi koroona tõttu ei juletud planeerida, aga õnneks on olnud ilusad ilmad.
Sel aastal on traditsioonilisemaid üritusi nagu luuleõhtud ja linnaekskursioonid, aga Tallinna rahvale võib-olla kõige nähtavam on Tammsaare pargis üles pandud Dmitri Kotjuhi fotonäitus festivalikülalistest – seal on väliskirjanikud fotodel esindatud! Iga kirjaniku teostest on valitud foto juurde ka lühike tsitaat. Sel näitusel teevad festivali raames ringkäiku tõlkija Krista Kaer ning kirjanikud Jan Kaus ja Igor Kotjuh (fotograafi vend).
Edaspidi aga panevad korraldajad kaks kätt kokku, vaatavad üles taeva poole ja loodavad, et järgmistel aastatel on võimalik jälle täies mahus festival teha. Ehk hakkab vaktsineerimine mõjuma ja elu taastub enam-vähem endisena. Krista Kaera poole on juba pöördunud paljud välisautorid ja küsinud, kas järgmisel aastal festival ikka toimub. Nad on üsna kannatamatud ja tahaksid kangesti Tallinnasse tulla.
Sel aastal on tunda publiku vähesust – inimesed pole veel harjunud üritustel käima. Pole nii massiliselt osalejaid, kui on olnud varem, kui mõnel üritusel on olnud saal puupüsti rahvast täis. Ka raamatupoes pole veel hakatud korralikult käima. Peame harjuma, et nüüd on jälle selleks võimalus – et kultuur ja sealhulgas kirjandus on veel olemas. Samas on Indrek Koff optimistlik, et küll publik tagasi tuleb.
Millised on Indrek Koffi ja teiste kirjanike suveplaanid? Pärnus toimub suvel kunstinädal, kus kirjanikel on koostöös kunstnike, muusikute ja tantsijatega tulemas kolmel korral etendus. Lisaks sellel on „Vabamu“ muuseumisse kavandatud suvine luuleürituste sari.
„Vabamusse“ seadis kolmandal festivalipäeval oma sammud ka siinkirjutaja. Seal oli televisioon oma kaamerad juba üles seadnud, et lindistada vestlust „Eesti kirjandus mineviku vangis“, kus kirjandusteadlane Eneken Laanes ja ajaloolane David Vseviov uurisid ajaloo ja kirjanduse seoseid. Kas Eesti kirjandus on liigselt ajalookeskne? Ajaloolised romaanid on üks asi, aga ajalugu tungib kirjandusse ju muudelgi juhtudel. Praegu kirjutatud teos on kümne aasta pärast juba ajalugu. Kirjandus võib ajaloolisi tõsiasju ka pisut moonutada, sest hea kirjandus suudab ka siis olustikku ja tunnet edasi anda. Seda huvitavat vestlust saab sügisel Eesti Televisoonis näha.
Dmitri Kotjuhi fotonäitus Tammsaare pargis jääb üles 10. juunini. Loodame, et järgmisel aastal taastab festival oma kunagise hiilguse. Festivali toimumise ja üritustel osalemise võib koroonaviirus küll halvata, aga raamatud on tänu kirjanikele õnneks ikka olemas ning pakuvad meile head seltskonda. Selle jutu lõpetuseks sobivadki ehk lord Byroni sõnad: „Kui saaksin pidevalt lugeda, ei tunneks ma kunagi puudust seltskonnast“.
Lea Kreinin, Tallinn
