Õpetaja taevasse mineku järel olid tema õpilased trööstimatult kurvad. Emmause teel kogetud imelise kohtumise järel (Luuka 24.13) kogesid nad end taas mahajäetuna. Jeesuse taevasse minemise järgne aeg oli tulvil teadmatusest ja lootusetust sugereerivaid küsimusi ning usu haprust kinnitavaid kahtlusi. Inimlikult inimlik olukord. Enne Jumala Poega polnud ju keegi elavaist niisuguseid samme astunud.
Exaudi, Domine, vocem meam, qua clamavi ad te; miserere mei, et exaudi me! (Psalm 27.7), mahajäetu ahistavast palvehüüust taevastesse kõrgustesse lahkunu järele on viimane ülestõusmispüha pühapäev oma nime saanud. Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle! (Psalm 27.7)
Taevasse lahkunuta peavad jüngrid nüüd ise hakkama saama ja leppima sellega, et enam ei saa nad Õpetajalt kõike üle küsida. Nad ei saa lasta kellelgi teisel nende eest elu ära elada. Nüüd peavad nad suutma iseseisvalt elada, iseseisvalt otsustada, vastutust kanda.
Ometigi pole Õpetaja taevasseminek hülgamissõnum ega jüngrite peataoleku kirjeldus. Jeesus jääb saatma oma jüngreid kui oma lapsi Taevastest kõrgustestki.
Ja Jeesus ütleb: Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. (Johannese 14.18) Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti (Johannese14.16) Just Trööstija Vaim on see, kes juhib meid, Jumala laste vaimses vabaduses. Vaimne vabadus ja vaimu vabadus on kaks vastandlikku nähtust. Just Püha Vaim vabastab meid vaimuvabadusest: väärastumisest, väärsõltuvusest, liigsest inimvaimu kummardamise isikukultusest, aga irdumisestki päästab ta. Just Lohutaja Vaim päästab lahti inimvaimu ahistavad mõtete kütked, juhtides meid vastutustundlikule elule Jumalaga Pühas Vaimus.
Kas ei koge ristinime’gi just selles talle kingitud vabaduses ja iseenese väheses otsustussuutlikkuses oma usuelu raskusi. Otsustamis-suutmatus saab alguse sellest, et oleme ümbritsetud arvamus- ja tõlgendusviiside paljususest, valikuvõimaluste sundusest. Viimaks Kõrgeima usaldamises kingitakse meile Vaimu Selgus. Samas Jumala Püha Vaim ei taluta meid, vaid selgitab, ajendab, inspireerib. Üksnes tema poolt trööstituna saame ise olla loovutajad ja lohutajad. Unustamata hetkekski vaimuskogenute elutarkust: Kristlik elutee pole ealeski üksluine sisse tallatud rada, vaid Jumala Vaimu poolt ikka ja jälle uus, Jumala Püha Vaimu juhtimises avastatud väljapääs.
Püha Vaim, mida apostlid ootasid ja mida meie ikka ja jälle vajame, paneb Jeesuse jumaliku au särama. Jeesus ise tunnistab seda: ,,Tema kirgastab mind sest, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile. (Joh. 16.14.)
Ta ütleb meile: ,,Mina elan ja ka teie peate elama!“ (Johannese 14.19)
Palugem, et meile, meie kogudusele ja kirikule läkitataks Püha Vaimu tröösti, et meie usku elavdataks, meie usku hoitaks, et meid Jeesuse jälgedes läbi meie elu juhitaks ja et meie Isa ja Poja poolt läkitatava Vaimu läbi Sõna maailmas elavana hoiame ja end oma eluga teostaksime.
Aamen!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
