Kunstnik, kelle ema on pärist Pärnust ja isa Venemaalt, lahkus Eestist Iisraeli 1990. aastate algul. Tunnistab, et tema poleks lahkunud, kuid vanemad tundsid, et olukord on liialt ebastabiilne. Ka tema haridus on kahepalgeline. Tema enda süda kuulub jäägitult muusikale, kuid pragmaatilise ema nõudmisel omandas ta kõigepealt insenerikutse. Vanaisa oli tšellist, laulja, tantsija, tema eeskuju on inspireeriv. Harrastab mitmesugust muusikat, kuid eelistab klassikat. Eriti paelub teda hispaania romantiline muusika ja barokk, samuti flamenkokitarr.
Roman Smirov on muusik, kes pürgib täiuslikkuse poole. Alati jääb tunne, et on võimalik veel paremini teha ja selles on oluline roll publikul. Tagasiside on mõjuv, suurim kunstiline saavutus tuleneb kontaktist kuulajaskonnaga. Kitarri peab ta väljendusrikkaimaks instrumendiks, sellel on võimalik tunduvalt paremini end publiku südamesse mängida kui klaveril või mõnel teisel pillil. Otsin muusikas iseennast, lõpetab ta usutluse lihtsa ja mõjuva sõnumiga.
Intervjuule järgnes kümme muusikapala ühelt kunagiselt Moskva kontserdilt. Valdavalt koosneski see romantilistest hispaania helindeist, kus muusiku hing märgatavalt esile tungis ja usutlejale lausutud sõnu tõestas. Ta ei jätnud aga lõivu maksmata sünnimaale. Lõunamaiste meloodiate vahele oli paigutatud kaks Rene Eespere pala tsüklist „Tühi ruum“ ja lõpetuseks kõlas Raimund Valgre „Saaremaa valss“.
Kuus keelt on vaikinud. Nende kumin jääb aga kauaks kõrvu. Tänu kunstnikule ja vahendajaile!
Eerik Purje
