Telli Menüü

MÄRKMIK – Hea võbe* kestab kaua


Pühadeaja märke – märgatud, märgilised hetked ja õnnestumised, mis üllatasid, tõid rõõmu ning mälusalves hoidmist väärivad, võib nimetada ka enneteks. Enne (omen) ennustab midagi. On häid ja halbu endeid, õnneks sõltub väga palju nende märkajast endast ehk tõlgendamisest. Vanarahvas toetus vägagi nendele ja aastavahetuse aegu on meiegi meeled tänamise ja lootmise lainel. Kalmistule või esivanemate kodukohta külaskäik, loomadele ja loodusele tähelepanu pööramine, puhastav lõke, kontsert või kirik, head sõnad ja soovid.

See ülesvõte ei ole tehniline meistriteos, kuid siia on jäädvustatud hulk julgustavaid, toredaid märke. On 1. näärikuu pealelõuna Mulgimaal, täpsemini endise Kõpu kihelkonna mail. Värviline pilt seletab teel lumega kõrvutatult punast lõuna-Eesti savimulda. Ainuüksi sellel viibimine on eriline. Tollel üksi elaval süsimustal hobusel on komme inimesi saata. Nii tekkiski uusaastapäeval seltskonna matkale minnes linnaplika ja maahobuse vaheline sprindivõistlus. Neiu väidab, et ei tea, kumb võitis; tema vaatas otse ette ja kappaval suksul tuli aed ette. Kuid jätkugu mõtteline sööst! Hiljem oli naaber toonud hobusele omapärast leiba (pealtnäha rootsi limpa moodi) ja neiu punus tema lakka patse. Kõik need olud ja teod tundusid väga hästi edasist uue aasta õnne kindlustavat. Foto: Riina Kindlam (2021)

Meil õnnestus imekombel sõita vana-aasta õhtul Kohtla-Järvelt Viljandimaale! Suhteliselt müstiline trajektoor, mida polnud varem ette võtnud. Sõitsime uduses videvikus lõunasse läbi Alutaguse metsade (lapsepõlve unistus kaardilt vaadates), nägime vilksamisi valget jäävälja nimega Peipsi ning edelasse pöörates möödusime ligilähedalt Eesti südamest (Mandri-Eesti geograafiline keskpunkt Adavere lähedal Kalmemäe hiiekohas). Kahjuks polnud aega seekord hiide minna. Sihtkohta jõudes ootas ees hingelähedasi seoseid ja inimesi (ilmsi ja ulmsi), mida ei jõua siinkohal kirjeldadagi. Praktilisemast küljest oli enne meie saabumist taluõuele autoga mutta kinni jäänud skaudijuhist sõber. Mida vanas aastas teha ei suuda, suudad uue aastanumbriga hommikul juba küll – sõprade abiga, k.a. autot sikutavad, lükkavad poisid ja julgustavad penid.

Heade ennete salvestamine ei võta mälus üleliia ruumi, pigem süütavad need heade mõtete särtsu-ahela ning vooderdavad soojalt südant ja tervet südame-veresoonkonda (circulatory, cardiovascular system). Tänavuste pühade ajal ei korraldatud kõrgushüppe-võistlusi, (seatud latti kõrgele), kuid kahtlustan, et rekordeid tuli siiski. Kui palju ei oota, saabuvad tänuväärt üllatused. Iga viimane kordaminek, silmapilgutus ja mandariiniviil on kulda väärt.

Riina Kindlam, Eesti


* võbe on sõna, mida pakuti välja hiljutisel Sõnause uute sõnade korjes asendamaks ingliskeelset, kuigi eestikeelselt hääldatud sõna „vibe“ ehk meeleolu, millestki levivat/tekitatud tunnetust, üldiselt positiivses tähenduses. Tuleneb see sõnast vibration, nii nagu võbe sõnast võbelus. Võbelema on nagu värelema (leek) ja sarnane ka võnklemisele – võnksudega, vetruvalt liikuma, kulgema; ka mehhaaniline võnge. „Võbes on vibra sees.“ Lühend vibra on ka eesti keeles kasutusel, vibratsiooni lühendina. Aga võbe on voolujoonelisem (streamlined).

Kuusesalud, mis mitmel pool Eestist pühitud, tärkasid advendiajal Tallinnas nii Estonia teatri taha, endisele Uue turu platsile kui nüüd pühade lõpusirgel ka Raekoja platsile. 5. näärikuu õhtul olid vanalinn ja kogu kesklinn peaaegu inimtühjad. Platsil oli vaikus. Kõik kauplejad ja majakesed läinud ning metsloomad välja ilmunud. Valgust heidavad rebane ja Eesti rahvusloom hunt, ka jänes ja orav ning ümmargused lumepalli-valgustid. Päris lumi katab puid ja tänavakive ning suure keskse kuuse alumistele okstele on kinnitatud palju soove ja kirju Jõuluvanale, kes on viirastuslikul kujul veel platsil olemas. Läbi tihniku oli vaevu kuulda teda julgustamas: „Lapsed, tulge lähemale.“ (Vt EE #50/51, 2020 numbris.) Foto: Riina Kindlam (2021)

Foto: Riina Kindlam (2021)


Loe edasi