Lehepuhureid on mitmesuguseid ja ehmusin päris ära, kui nägin, kui kallid need võivad olla, vähemalt need, millel on seljaskantav mootoriga paak, too tuukri variant. 600 ja 700 eurotki! On AKUlehepuhur laetava akuga, et poleks elektrijuhet, on bensiinimootoriga, mõned töötavad nii lehepuhuri kui aia-IMURina, ehk puhuvad või imevad, vastavalt vajadusele. Mõni reklaam nimetab neid õhuluuaks! Ja ongi levinud naljakaid uudistereportaaže (vististi USAst), kus mees sõidab tolle õhuluua peal, puri punnis ees ja puhurisaba tuulamas selle taga.
Reklaamis on kirjas silindri kubatuur, õhuvoolu kiirus, võimsus (nt 1500 W) ja mõne mudeli puhul kogumiskoti maht. Hoobeldakse jõudlusega, mõnedel on püsikiirusehoidja (nagu autol, nn cruise control). Mida aga ei mainita, on müratase.
„Tallinna keskkonna- ja kommunaalamet koostab linna heakorraeeskirja uut redaktsiooni, mis peaks muuhulgas piirama lehepuhuri kasutamist linnatänaval,“ kirjutas Postimees aasta eest. Olen siiski ärganud ka tänavu meie tänavas kostuva pinina peale. „Lehepuhurid ärritavad tartlasi“ oli veel üks trükist ilmuv pealkiri. Ning musta huumori sõpradele soovitan lugejakiri.ee värsket pala: „Keskkonnaamet: tänavu tohib küttida kuni 61 lehepuhuri kasutajat“. Häirivad heitgaasid, tolm ja müra. Soomes on näiteks puhurid keelustatud, ainult parkides ja sügisel on lubatud.
Tegelikult on ammu vaadeldud asja veidi vildaka mätta (või pigem pügatud muruplatsi) pealt, et lehed oleks justkui reostus, praht. Kopli lahe ääres elav sõbranna kirjeldas hiljuti, kuidas ta vanaema vedas vanasti Stroomi rannast sügiseti adru oma peenrasse – milline väetis! Lehed ei anna jah, selle tummise flooraga küll võrrelda, ent siiski, eestlane ju ei raiska väärt kraami. Nüüd siis võikski selguda, kas eestlane on rohkem kokkuhoidlik taaskasutaja või korda armastav pedant? Loodetavasti võidab liblikate ja muude pututake-mutukate armastus, sest ka nemad vajavad talvel kaitsvat lehekatet. Ka ingliskeelses sotsiaalmeedias üritatakse panna inimesi siiamaani endastmõistetavale tegevusele teistmoodi lähenema, kaaludes „reha mahaviskamist ja lehtede rahule jätmist“.
Mis juhtuks, kui äkki EI riisuks maad paljaks? Mõned arvavad, et nii võib levida seenhaigusi, nt viljapuudele või pakutakse varjupaika just nende kahjuritele. Võimalik. Kardetakse ka, et muru või muu taimestik lämbub leheteki alla. Siis võiks purustada lehed tükkideks. Või loobuda niidetavast murust. Aga kuniks eestlane on nii muruusku kui rehausku, korrausku ja veel ka säästlikkuseusku… on vähemalt selge see, et tehistuul tuukri seljast lööb rahva pahameele lõõmama. Palun vaikust, me siin riisume – terviseks!
Riina Kindlam, Tallinn
