Telli Menüü

Iivi Zajedova: „Püsima jäämiseks peab püüdma ajalootaju terviklikkuse poole“


Sul on olnud siiani väga värvikas ja mitmekülgne elu - baleriini, ülikooli õppejõu ja rahvaesindajana. Viimasel ajal on sinust olnud rohkem kuulda seoses suurpõgenemise aastapäevade tähistamisega ja ka seoses Ülemaailmse Eesti Kesknõukoguga (ÜEKN). Kas pead end pigem artistiks-interpreediks või ühiskonna- ja avaliku elu tegelaseks?


Huvitav küsimus, aitäh! Eestis töötasin balletiartistina Ülo Vilimaa käe all kolm aastat, hiljem käisin paaril korral Eestis - Estonia teatris kaasa tegemas ka lavastustes nagu „Giselle“, „Satanilla“, esinesin balletinumbritega juubelitel jms. Nüüd olen EV Teatriliidu Balletiliidu auliige ja olen selle üle väga uhke.
2000. ja 2005. aasta vahel oli väga palju uusi väljakutseid nii mu enda elus kui ka Eesti Vabariigil (NATO, EU). Esiteks pakuti mulle 2000. aastal tööd Tšehhi Vabariigi saatkonnas ja ka Tallinna Ülikooli Riigiteaduste osakonnas rahvusvaheliste suhete õppejõu kohta. Samal ajal andsin loenguid ka Praha Karli Ülikoolis Balti õpingute erialal, seda ei tahtnud kaotada. See õnnestus ja annan tänaseni seal rahvusvaheliste suhete osakonnas loenguid, ilma ühtegi aastat vahele jätmata. Pidin tookord kiiresti otsustama, kas saan mingi aja olla Eestis, oma perekonnast eemal, olles samal ajal ka doktorantuuris. Eestis olemise aeg venis esialgsest ühest aastast tunduvalt pikemaks.

Olen alates 2018. aastast ÜEKNi abiesimees ja ÜEKNi 1944. aasta suurpõgenemise toimkonna esimees ka. Kuid 1944. a suurpõgenemise tähistamise idee väljakäimise taga Eestis on tegelikult olnud mitmete aastate tähelepanekud ja töö.

Olles Tšehhi-Eesti Klubi (TEK) esimees, seda klubi kutsuti 2003. a astuma nii Ülemaailmsesse Eesti Kesknõukogusse kui ka Eesti Kultuuriseltside Ühendusse. See oli TEK klubile vajalik, sest olime tookord küllatki eraldatult ja üksi Kesk- Euroopa kultuuriruumis ning ka Eestiga olid mul kontaktid pigem isiklikud.

Kuidas tekkis mõte suurpõgenemise aastapäeva tähistada ja kuidas sattusid sellega tegelema? Palun räägi sellest veidi lähemalt.

See mõte tekkis mul esimeste väliseesti uuringutega, ehk oli see Eesti rahvatantsu uurimine väljaspool Eestit.

(Pikemalt Eesti Elu Nr. 42 2020 paber- ja PDF/digilehes).

Lea Kreinin, Toronto


Iivi Zajedova tänab

Tänan kogu südamest rahvastikuministrit Riina Solmanit isiklikult jagamast ja kutsumast vaatama 24.9. toimunud teabeseminari „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“ – salvestust. Oleks hea, kui salvestus leviks Eestis ja eesti kogukondades väljaspool Eestit.

Tegemist on eesti rahvale raskete otsuste ja katastroofilise ajaga, mis viimasel ,,Minna ei taha kuid jääda ei saa“ teabeseminaril kõlama jäi. Teame, et 1940. a juunikuu massilise küüditamise ja represseerimise tagajärjena põgenes Eestist 1944. a sügisel naasva punaarmee eest ligikaudu 80 tuhat hinge, kellest ligikaudu 6000 hukkus külmas Läänemeres!

Kõik, mis lähedane ja armas, kaotati ühe hetkega. Vähemalt sama palju sugulasi, sõpru, tuttavaid jäi maha – niisiis kokku mitusada tuhat eestlast, kes lisaks kõigile teistele sõjaõudustele ja küüditamisele, rõhutud kartuste, murede ja teadmatuse käes oma lähemate saatuse pärast aastakümneid muretsesid.

Sõjajärgset aega pole meil siiani vaadeldud paralleelselt nii ENSV kui ka paguluse perspektiivist. Siiani on võõrvõimu repressioonide tõttu tekitatud suurpõgenemist ja pagulaste vabadusvõitlust Eestis üldiselt käsitletud kui midagi väljaspool Eesti ajaloo kulgu seisvat! Tundub, et see on üks põhjustest, miks pole teave suurpõgenemise põhjustest, DP laagritest ja sellele järgnenud tegevusest jõudnud suure osa Eestis asuva rahva teadvusesse. See on jäänud piisava selgituseta ja pole leidnud kindlat kohta meie ühisteadvuses.

Eelnevalt lühidalt ära märgitud põhjustel algatas Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu 2018. ja 2019. a hääbuva suurpõgenemise meenutamist Eestis. Tallinna Jaani kirikus toimusid mõlemal aastal mälestusteenistused. Tänu EELK peapiiskop Urmas Viilma üleskutsele märkis 19.9. 2019 tähtpäeva kellahelin üle terve Eesti. Teenistusi peeti lisaks Haapsalus, Põlvas, Keilas ja Tartus. Avati mitmeid tutvustavaid näituseid, peeti kõnesid, korraldati kontserte ja ühiseid arutlusõhtuid koostöös Eestis asuvate asutuste, organisatsioonide ja MTÜ-ga. Mälestuspäeva ettekande tegid EV peaminister Jüri Ratas, rahvastikuminister Riina Solman. Kohal olid EV Riigikogu esimees Henn Põlluaas, EV Välisministeeriumi esindajad, Riigikogu liikmed ja ministeeriumide esindajad. Vajalikud sammud suurpõgenemise tähtpäeva äramärkimisega on astunud Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu koostöös EKSÜ-ga, Meremuuseum, TLÜ AR, Memento Liit, Inimõiguste Instituut jt.

Uue valitsuse koalitsioonilepingus on ära toodud soov luua tihedamad suhted välismaal elavate rahvuskaaslastega. Selleks astus rahvastikuminister Riina Solman vajaliku sammu, koondades enda alla ainulaadses formaadis Üleilmse eestluse koostöökomisjoni, mis aitaks kaasata ja aktiveerida ülemaailmset Eesti kogukonda. See võiks aidata kaasa ühendada 1944. a vägivaldselt lahutatud eesti kogukonnad. Aitaks tuua meie ühisesse teadvusesse 1944. a septembrikuu sündmusi õiges valguses, elimineerides 50 a pealesurutud okupatsiooni propaganda mõju. Nii võiks leida eesti ülemaailmne ja aktiivne pagulus oma õige koha ühises Eesti ajaloos. Võidaks sellest Eesti ja eesti rahvas tervikuna. Ka selles peitub ülesanne nii pagulaseestlaste keskorganisatsioonidele kui Vabariigi Riigikogule ja valitsusele.

Jõudu ja häid kordaminekuid rahvastikuminister Riina Solmanile ja meile kõigile, kes osalevad ülemaailmse Eesti kogukonna aktiveerimise ja kaasamise komisjonis,

Iivi Zájedová

ÜEKNi esindaja Üleilmses eestluse komisjonis

ÜEKNi Suurpõgenemise toimkonna esimees


Loe edasi