Vabamus meenutasime üht ränkrasket hetke meie rahva ajaloos, kus Eesti ja iga eestlase saatus eraldi oli vaekausil, kus küsimus oli elust ja surmast ning eesti rahva ja riigi edasikestmine õhuke kui praksuv pilliroog.
See oli sügis 1944, tumedate vete ja tugevate tormide aeg. Kohe-kohe oli saabumas meie eludesse ja kodudesse teise riigi sõjavägi, mitte sõprust otsima või toetust pakkuma, vaid vangistama, küüditama, röövima ja tapma.
See oli otsustamishetk: kuidas edasi? Kuhu? Eestist lahkus 70-80 tuhat inimest, kes leidsid koha laevadel ja paatidel. Neid ootasid ees vintsutused merel ja aastatepikkune uue elu sisseseadmine. Osa leidsid uuel maal oma koha, osa jäid tumedatesse vetesse või mujale poole tee peale. Ülejäänud jäid maha Eestisse, neid ootas ees võõrriigi okupatsioon, totalitaarne ja inimvaenulik režiim, kus inimelu ei maksnud midagi ning eesti keel, kultuur ja rahvus oli tüliks võõrideoloogia levitamisel.
Hoolimata väljakutsetest ja ohtudest jäime püsima. Ülesanne oli kõigil üks: vastupanuvõitlus ehk hoida eesti rahvast, kultuuri ja iseseisvusaadet. Just siin oli väliseestlaste roll väljapaistev – hoida ülal eestimeelsust, säilitada Eesti juriidiline järjepidevus eksiilvalitsuse kaudu ning meenutada teistele riikidele nõukogude okupatsiooni ja selle lõpetamise vajadust. Just väliseestlaste vastupanuvõitlus iseseisvuse taastamise eest oli oluline, et teised meie pürgimusi siin mõistaksid ning toetaksid. Koos saime tagasi meilt röövitud vabaduse, koos läheme ka edasi. Kuid möödunut ei tohi unustada – see on meie ajalugu.
Olgem tänulikud kõikidele, kes on seda kogunud ning meile meenutamiseks pakuvad. See on osa meie väärtustest.
Heade soovidega
Riina Solman
Rahvastikuminister
Minna ei taha kuid jääda ei saa – Suurpõgenemine 1944 – Üle seitsme mere – 2020 Teabepäev Vabamus
