Olin 2016-2019 Riigikogus ja üsna hõivatud, seetõttu ei olnud energiat seda projekti ette võtta enne eelmist sügist, kui ma kevadel 2019 toimunud valimiste tulemusena ei osutunud enam Riigikogusse valituks. Sotsiaaldemokraatidel läks üldse väga halvasti ja 15 parlamendikohast jäi alles 10. Ka Tallinna ülikoolis, mis on olnud viimased kümmekond aastat mu teine töökoht, tõmmati koormust 2019.a suvel ootamatult kokku. Nii ei jäänudki muud üle, kui tegelda sel sügisel asjadega, mis varasemalt tegemata olid jäänud. Raamatu kirjutamine on üsna intensiivne protsess, kui hoog sees, ongi üsna ebameeldiv mingeid muid asju teha, nii et see muust tööst võrdlemisi hõre sügis 2019 sobis hästi raamatu kirjutamiseks. Kirjutasin kiiresti, sest teadsin, millest kirjutada.
Kas raamatu kirjutamisel olid Sul mingid n-ö raamid eelnevalt paika pandud, et ta sai just selline nagu ta on: kus on palju huvitavat nii Vormsi ajaloost kui tänapäevast, sekka Sinu enda isiklikku elu puudutavat, või kujunes kõik kirjutamise käigus?
Eeltööd tegin päris korralikult, 2019.a suvel lugesin läbi enamiku eestirootslaste eesti keeles avaldatud materjali Vormsist. Need raamatud pole väga laialt levinud, oma seltside poolt kirjastatud raamatuid on rootslased ise annetanud näiteks Vormsi raamatukogule, Tallinnas müüb neid ka Rootsi-Mihkli kiriku müügipunkt. Rannarootslaste kogemus aga tähendab mälestusi ajast enne 1944, kui Vormsi oli tihedalt asustatud rootsikeelne saar ja põgenemisest. Uuemast ajast on Vormsi kohta üsna vähe kirjalikku dokumentatsiooni. See on nüüd hakanud mind väga huvitama.
(Pikemalt Eesti Elu Nr. 40 2020 paber- ja PDF/digilehes).
Kaire Tensuda, Toronto