Vabal maal pole uskumiseks mingeid takistusi. Igaüks võib uskuda, mida iganes. Aga tõelise usu tunnistamine nõuab kõikide vabaduste ajastul üha rohkem teadlikkust ja usujulgust. Paljud pelgavad sattuda sõprade või tuttavate naerualusteks ega julge oma usust rääkidagi. On väga kurb, kui vanemad kodus ei räägi lastele usust. Miks nad jätavad oma lapsed ilma oskusest näha elu pühamat ja kadumatut poolt? Kas kartusest või juba oma lapsepõlvekodust kaasa saadud oskamatusest?
Nii ongi paljude põliste kristlike perede järeltulijad kergekäeliselt vahetanud usuvabaduse hoopis usust vaba elulaadi vastu, mis oma olemuselt on lihtlabane ebakompetentsus usuasjus. See väljendub näiteks lauses: „Ah, ma ei mõtle üldse sellistest asjadest.“ See kõikehaarav mõtlematuse pisik on muutunud meie sajandil juba inimkonnale palju ohtlikumaks kui globaalne kliimasoojenemine ja hetkel aktuaalne pandeemialaine.
Kristlase vabadus on osadus Jumalaga – rõõmus teadmine, et elu eesmärk peabki olema suurem kui elu; alandlik tõdemus, et üksnes igavik annab ajalikkusele mõtte. Vaid siis, kui usk Kristusesse on südame vabastanud mõtlematu enesekesksuse kitsukesest puurist, oskab inimene näha puude taga metsa, huvigruppide asemel ühiseid huvisid ning täna ehitada mälestuste vundamendile homset elu.
Kristlase vabadus on Jumala kingitus, vaimuand, mis annab oskuse näha ka õhtuhämaruses juba uue koidu kuma.
„See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.“ 1Jh 5:4c
Issand Jeesus. Sina oled Valitseja üle kõigi maapealsete valitsejate ja Vabastaja üle kõigi aheldajate. Ära lase meil vabadust isekuses elamise peale raisata vaid kingi meile alandlikku, meeleparanduse kaudu arenevat tarkust ja rõõmsat, suurelt unistada julgevat lootust. Aamen!
Praost Mart Salumäe, Toronto