Jah, üksnes Jumala silmis on tuhat aastat kui eilne, aga inimese jaoks tähendab ligi poolt sajandit elatud elu. Liig hilja, et otsast alata. Ning maailm ja inimene ise on muutunud. Vahest lohutuseks seegi, et täna kõneldakse ülemaailmsest eestlusest. Ju olete teiegi tõdenud, et maailmakirjanikul on õigus, kui ta naljatledes on kord tõdenud, et igas sadamas leidub üks eestlane. Tõsi on. Igal maal oma pisemgi eesti kogukond. Eriti sel üleilmseks rändamise ajastuks nimetatud ajajärgul, millele senini leviv viirus on seadnud oma ajutised piirid. Vahest praegu saab eraldatuse tunne teile – lahkujaile ja järeltulijaile kauneid sõnu tegematagi kogetavamaks.
Igas lahkumises on kurbust, minekus valikuriski. Teie vanemad ja vanavanemad kogesid, kui tundmatu ja kui mõistetamatult hirmuäratav võib olla ulgumeri. Ometigi viis just katsumuste tee üle mere vabadusse. Teie tunnete seda ootamatut ja painavat külalist öö hämaral tunnel – Eesti igatsust. Teie olete kogenud, kuidas lahkumisest saab kogetavaks kohtumine ja igas lahusolekus tajutavaks ligiolek; igas kaotuses taas leidmine, ilmajäetuses võimalus uueks alguseks.
Jumala ligiolek saab tunnetatavaks just neil silmapilkudel, kus hüvastijätt tundub olevat kõige valusam ja lahusoleku ahistus tunduks olevat lõpmatu. Aga Jumal on see, kes võib kinkida rändajale varju, tröösti ja südamesse rahu. Olen mõistnud, et vaatamata heidetud saamisele ja vaatamata lahutatusele, on teie ja vanemate huulil tänu. Sest teie vanemad ja nende läbi teiegi olete kogenud Jumala ligiolekut ja juhtimist, hoitust, varjatust. Tänulikud selle eest, et Jumal on hoidnud elu.
Tagantjärele tarkuses tõdegem, et selles pagemises, maapakku minekus oli peidus Jumalik ettehooldus, Tema halastava armastuse Vaim. Elu hoitud saamises oli kingitud võimalus hoida Eestit eneses Eesti ja kogu selle maailma jaoks. Ja viimaks, kes oli ikka oli neil möödunud aegadel sees, kes väljas, kes sise- ja kes välispaguluses. Aga ärgem vaielegem, sest nii asetab Aja Isand meie pähe helisevate kuljustega narri mütsid.
Eesti on nüüd vaba. See ei tähenda, et Eesti on nüüd valmis või et jätame nüüd Eesti kodu-eestlaste hooleks. Aina korratud tõde seegi, et vabadus ei tähenda vastutusest ega eestlaseks olemisest loobumist. Kas on see üleüldse võimalik? Saabunud pole see tund, mil maha müüa vanemate loodud vaimsed väärtused, mida siinse rahvakilluna olete loonud. Eesti on maailmas esirinnas rahvaluule vaimse pärandi talletamises. Aga loomulik oleks, et see rahvaluule elaks ülekantud ja otseses tähenduses elavana eestlases, mitte vaid muuseumi varakambrites. Ei, vabadus ei tähenda omavahel eesti keeles rääkimisest loobumist. Kui Piibli rahvast ühendab üks märk, siis juba ärkamisaegne on tõde, et eestlasi ühendab emakeel. Eesti meele ja keele, eesti kultuuri säilitamine ja hoidmine pole ju üksnes esivanematelt peale pandud isalik käsk ega moraalne kohustus, vaid sundimatu südame sund. On imeteldav, et see sundimatu südame sund kõneleb iga igas maailma paigas, kus elamas eestlaste kooslus.
Rahvapärimus räägib, et just pisaratest sünnivad lilled – meelespealilled, lõosilmalised. Lilled, mis kodustele tuletavad kaugete radade rändajat meelde. „Ära unusta mind.“ Kui need lilled õitsevad, siis neid on nii palju, et terve kodunurm sinetab. Neid justkui jätkuks iga lahkuja jaoks. Nende hüüe on järelejätmatu: ärge unustage meid. Ei, meie ei unusta teid ja teie ei unusta meid.
,,Mis värvi on kodu?“ küsib poeet ja vastab lapseliku siirusega: ,,Mu kodu meelespealillede värvi.“ Mis värvi on aga meelespea?
Helesinise pilvitu taeva värvi. Meie lipukanga esimest värvi. Eestimaa taeva, Eestimaa järvede ja mere peegelduse värvi. Tõe ning aadetele ustavuse värvi.
Kanadas õitseb palju ilusaid lilli ja sügisel on vahtrad siin maailma kaunimad, hommikukoidu värvi.
Kas Kanadas õitsevad meelespead? Eestimaal õitsevad järgmisel suvel kindlasti jälle. Nad õitsevad ka siis, kui meie jalg enam sünnimaa radu ei puutu. Nad õitsevad ka siis, kui meid siin enam pole, kuid nende lillede palve on üks – „ära unusta mind“. Nii kaua kui mäletatakse, püsib rahvas.
Sellek pühapäevaks, 20. septembriks paigutab Eesti Inimõiguste Instituut Tallinnas Vabaduse väljakule sõjatormi keerises põgenenuile mõeldes meenutusemärgiks ,,Pisarate paadi“
Sünnimaa ei unusta. Mitte keegi eemalviibijaist ei ole tegelikult eemal, on lähedal.
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
