Kuidas aga jõuda tema tänuliku elutarkuseni, et: „Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta hingel rahuldust tunda oma vaevas. Ma nägin, et seegi on Jumala käest.“ Kg 2:24
Inimene on alati unistanud õnnest, mis paraku asub kusagil, kus meid pole. Nii oleme läbi ajaloo ikka rajanud üha mugavamat maailma. Päevavalguse puudumist kompenseerib elektrivalgus, seinad isoleerivad meid järjest tõhusamalt väliskeskkonnast, liikumiseks vajame 100 hobuse jõudu ning keset kivilinna kuulame linnulaulugi nutitelefonist. Inimsuhtedki on järjest virtuaalsemad, tundeid väljendame emotikonidega, lohutuse asemel lahutame meelt ja elamise asemel tarbime tooteid. Pandeemia ajal oleme isegi jutlust ja Jumala Sõna pidanud otsima interneti avarustest. Kuid, kui see kunstlik ühendus kaob, oleme kadunud, sest ei oska enam päris maailmas hakkama saada.
Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ Mt 11:28
On vaid aja küsimus, et rahvas leiab taas üles vajaduse kirikus käia. Võib-olla kohe alguses isegi mitte selleks, et Jumalat otsida, vaid et päriselt kohtuda inimestega, tunda tõelisi tundeid, mõelda ehtsaid mõtteid, elada ehedat elu. Ning küllap siis mõnigi avastab ülima tänulikkuse põhjuse. „Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu.“ Ps 103:2
Issand Jeesus Kristus. Tänu Sulle, et oled meie hinge vabastanud kaduvuse ahelatest selleks, et meis sünniks tõeline elu. Ärata meie süda elusamale, Sinu armastust järgivale ja tänumeelsemale elule. Aamen.
Praost Mart Salumäe, Toronto
