Kooskõlas loodi 2014. a. üldlaulupeole mineku eesmärgil, mida saavutati. Lauldi samuti viis aastat hiljem XXVII või 150.aasta juubelilaulupeol. Siis oli kooris 70+ lauljat, kõikjalt üle Austraalia. Pooled on Sydneyst, teised aga kaugemalt, käiakse kas Melbourne’is või Adelaide’is, mujal, harjutustel, mõni isegi võtab ette vajadusel kuni 10-tunnise autosõidu Sydneysse, et eesti keeles laulda. Sihikindlus oli tiivustuseks ühele eesti koorilaulu hindajale Vahralehemaalt, viies nendega kaasa lööma. Osavõtt oli tehniliste tegurite tõttu piiratud. Zoomi järgi oli 39 inimest kohal kaugelt, lisaks Sydney Eesti Majas olevatele. Mainida tuleb, et mitte ainult Austraaliast – Rootsist laulis kaasa Raivo Hansen, Soomest Sirje Perendi, kes hiljem ekraani kaudu ka tervitas oma Austraalia sõpru, lauluõdesid, -vendi.
Ürituse nimeks anti Kooskõlas Kontakt COVID-19 ajastul. Juhendasid kaks noort, Felix ja Ella, kes alustasid, sobivalt kehasoojendustega, esiteks lastele tuttava „Hommikuvõimlemislauluga“ koos liigutusega, siis „Lapaduu“, eelmiselt laenates käte asetust. Silmnägu võis küll katsuda, kindlasti pärast laulmist pesti käed puhtaks…
Juhtimine anti siis kooridirigent dr Naomi Cooperile, kes viis Kooskõlas Tallinna. Cooper on Austraalias tuntud ja nõutud muusik ja kooripedagoog, noor ja energiline, eesti keelt hääldas hästi, kuigi olude sunnil pidi mõnusas „aussie murrakus“ lauljaid õpetama. Klaveri saatel seati, nagu peaks, enne laulma asumist häälepaelad heliredelitega, huuled liigutustega timmi. Valiti mulluse juubelilaulupeo kavast kaks pala, esimeseks Karl August Hermanni muusika ja tekstile Raimo Kangro & Kristo Matsoni seades „Puud ma laulan haljusesse“. Korraldajad olid elektrooniliselt saatnud noodid registreerinuile, hõlpsamaks tehes ühislaulu (mis kõlas küll vaid omas toas, targalt otsustati Zoomi mikrofonid kinni keerata, ehk arvestades sooviga häälepuhtust tagada). Kooskõlas kooriliikmed Eesti Majas juhtisid teed.
Seejärel tutvustas Cooper Kuusalu rahvaviisi ainetel Tauno Aintsi helindit, sõnad Urve Tinnurilt, „Üksi pole keegi“, kui ajastule sobivat põhimõtet. Kaunis laul. Viimaseks õpetati rootslase Mónica Aslundi „Kom!“ või ,,Tule!“, lõbus silplaul neljale häälele, mida Toronto kooridki võiks kaaluda oma repertuaari lisada.
Ella, nüüd saime teada, et perenimega Scott, on ka kohaliku rahvatantsutühma Virmalised liige, osales mitme teise kookaburra- ja koaalamaalasega mullusel rahvatantsupeol. Noor neiu õpetas veetlevalt Zoomijatele tänapäevast „Kaera-Jaani“, mida naljatledes nimetas koroonajaaniks. Liikumine oli kõigile huvitav, kinnitus ekraanidel leida. Üritus lõpetati populaarse „Kikilips“ lauluga, mis vist kõigil selge. Allan Johansonil oli isegi kikilips ette näidata.
Loodetavasti ei pea koorilauljad kaua ootama „päris“ harjutust. Seniks aga, kuni olukord ülemaailmselt stabiliseerub, on Kooskõlas laulmine, nende noorte esindajate ja energilise koorijuhiga eeskujuks kõikjal, kus hinges ja rinnas pakatab soov ja tahe lasta laul valla. Teeks ka Torontos nii. Kuidas oleks, Lauljate Liit?
Tõnu Naelapea, Toronto
