Kord nautis üks ema koos väikese lapsega rannamõnusid. Äkitselt tõusis tohutult kõrge laine, mis kandis lapse vahutavates voogudes endaga kaasa. Ehmunud ema ei suutnud oma ahastuses muud teha, kui tõstis käed taeva poole ja palus, et Jumal annaks talle lapse tagasi. Hetke pärast tuli uus mürisev laine, mis heitis elusa ja terve lapse otse ema sülle tagasi. Tänupalveid sosistades embas ema oma kallist last. Siis ta aga korraga tõsines, tõstis pilgu uuesti taeva poole ja lausus etteheitvalt: „Issand Jumal! Aga tal oli ju müts ka!!!“
Kestvat tänulikkuse põhjust – Jumala poolt kingitud armuaega – ei oska me sageli ajutiste ebamugavuste varjus märgata. Kui Jumal päästis oma rahva Egiptuse orjapõlvest vabadusse, tõusis rahva nurin taevani, sest vabaduse teel tuli neil kannatada nii nälga kui janu.
Kuidas on lood meiega? Piiblis on sõnad: „Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal.“ Hb 3:15
Hea Isa taevas. Puhasta meie südamed ja meeled nurisemise pimedusest ja patust, et oskaksime iidse lauluku kombel Sinu rahvana tänumeeles hõisata: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks!“ Ps 33:12 Aamen.
Praost Mart Salumäe, Toronto
