No noorsand ei teadnud, mida viimane sõna tähendab. Seletasin. Vaat sünnitusega kaasnevad valud. Mõne järgi on need rõõmujudinad – tood ju uue elu ilma. Lootus nii emal kui isal põues, et võimalikult vähe vaeva oleks uuel kodanikul ees. Kuda lootus saab teisiti ollagi. Isegi kui tead, et lootuse nimel peab tsipa kannatama. Kui tuhud nii hirmsad on, siis miks meil mõni ema just suurt peret soovib? Põle me katelokiliiklased, et muidu ei saa abikaasa man kui ainult ühe põhjuse pärast. Oli ju vaja maa täita lastega, nigu laulusõnad ütlevad. Üks kamandati karja, teine adra taha, kolmas kroonut teenima, neljas kindaid kuduma, viies viiske valmistama. Nii ta oli.
Sellise seletusega jäi ta rahule. Kuid miks ma loomingule vihjasin? Just selle tõttu, et mõni on nigu too odaraputaja, inglise Villem, kes vorpis luuletusi ja näitemänge, nii et seda nägu. Või too Pahh, Johannes, kes pani mitte ainult oreliviled valveseisakusse, kuid ka viiulikeeled vibreerima. Mõni geenius on selline.
Sattusin hoogu Pahhi kiites. Ent siis tuli äkki too teine Johannes meelen ja jäin kuss. Vaat Praamsi Juku on minule eeskujuks, kui põrnitsen tühja paberipoognat ja veeretan pliiatsit käest kätte. Tema esimene sümvoonia on haruldane. Kuid kaua ta seda kirjutas? Terve põlvkonna. Alustas aastal 1855. Olevat mitu korda meelt muutnud, valminud helipoognad kaminasse visanud, ära põletanud. Kuna põlnd lihtsalt rahul. Esietendus oli aastal 1876. Inimlaps selleks ajaks juba täismees.
Vaat selline pervektsionist. Temal aga oli suur eeskuju keda jälgida. Too Peet Hooven oli loonud selliseid sünvooniaid, et Bonnist Viinini noogutati naudingus pead. Aplodeeriti mis hirmus, aga vaene Peet, kes elu lõpus oli juba kurt, seda ei kuulnud.
Ets siis küsis, kas võrdlen end Praamsiga. Ei, kus sa sellega. Mulle aitab arusaamine, et saan toimetaja soovile vastu tulla, vahel isegi tühi pää täidab tühja kohta. Valuvabalt.
Vabarna Volli
