Räägitakse nii, et ühes väikeses linnas ühel kitsal tänaval asunud kord pisike pagariäri. Paljud inimesed ostnud oma leiva millegipärast just sealt, sest sealt ostetud leib olnud millegipärast maitsvam kui suurest poest ostetu.
Aga mitte üksnes sellepärast ei tulnud inimesed sinna, vaid ka pagarmeistri pärast. Vana pagarmeister teadnud elutõde: inimene ei ela mitte üksnes leivast. Sel elatunud mehel olnud alati inimeste jaoks valmis paar head sõna. ,,Te olete nii kurb.“ ,,Mul on oma tütre pärast hirm,“ vastas mees, ,,ta on haige.“ ,,Kui vana ta on?“ küsis pagar. ,,Nelja-aastane.“ Siis võtnud vana pagar poeletilt tüki leiba ja öelnud: ,,Sööge koos minuga, ma tahan mõelda teie ja teie tütre peale. Ja nad sõid mõlemad oma tüki leiba, vaikisid ja mõtlesid koos sellele lapsele, kes haigevoodis. Ja kui üks leivaline saanud oma soovi öeldud, andnud pagar tallegi tükikese leiba ja öelnud: ,,Sööge koos meiega. Selle mehe tütar on haige. Nelja-aastane. Isa peab teadma, et me ei jäta teda üksi.“ Ja naine võttis vastu tükikese leiba ja sõi koos nendega.
Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et tükike leiba võib mõnikord osutuda enamaks kui lihtsalt tükikeseks leivaks, ühine söömaaeg võib omada mõnikord sügavamat tähendust, kui lihtsalt näljapetet. Vana leivategija mõistis seda elu saladust. See tükike leiba andis tunnistust sellest, et ta soovis ligimesega tema kannatusi jagada.
Tänases evangeeliumis kõneleb Jeesus pildikeeles sellest, kuidas rahvas polnud teda taas ära tundnud. Ta oli küll viie leiva ja kahe kalaga toitnud 5000 meest. Ja rahvas oli kindel, et Ta on prohvet, kuid nad polnud kindlad, kas ta on ikka see õige, keda nad nii kaua pingsalt oodanud olid. Rahvas polnud temas lõpuni kindel.
Jeesus lahkub, otsib üksindust, et leida rahu. Aga sõitlev rahvas püsib ta kannul. Nad nõuavad Jeesuselt tunnustähte: Jumalikku taevamanna imet.
Jeesus vastas neile: ,,Minu Isa annab teile tõelise leiva taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.“ (Joh. 6.32b–33.). Vaimunäljas rahvas palub Jeesuselt seda leiba. Jeesus vastab nõnda: ,,Mina olen eluleib. Kes tuleb minu juurde, see ei näe nälga, ja kes minusse usub, sellele ei tule iialgi janu.“ (Joh. 6.35)
Nälg ja janu väljendavad inimese soovi vee ja leiva järele. Need väljendavad ka inimhinge igatsust elava vee ja hingeleiva järele. Meie ihu kaotab leivata oma rammu ja kärbub, nii on ka lood meie hingega. Kui meie igatsus täiusliku elu järele väsib, tunneme me end tühiste ja rusutuna.
Ja kes oma hingele vaimutoitu ei leia, kogeb, kuidas hing kalestub ja vaim jääb kängu. Jeesus Kristus on Eluleib. Üksnes Temaga, üksnes Tema läbi, üksnes Tema juures täituvad inimhinge igatsused.
Nii nagu meie igapäevast leiba, vajab inimene hingeleiba. See elu on armastuses ja üksteise mõistmises; osaduses ja jagamises. See on niisugune elu, mis kingib meile rahu ja tasakaalu, armastust.
Jumala juures saab kustutatud nälg. Tema annab sõnadele õnnistava väe, mis meie hinge toidavad ja vaimu kosutavad, nii, et me taas elutee rännakut jätkata võime.
Palve:
Issand Jeesus Kristus, Sina oled meie päästja ja lunastaja
viletsuses ja hädas, rikkuses ja ülekülluses. Üksnes Sina oled meie Eluleib.
Me täname sind, et sa tänasel päeval oled meie peale mõelnud, meile leiba kinkinud, meie hingenälga kustutanud. Me täname sind Sinu Püha sõna eest, Sinu ihu eest, mida meie eest ohverdasid, sinu vere eest, mida meie eest valasid ja meid pattust lunastasid. Me täname sind igavese elu lootuse eest. Issand, me palume sind, õpeta meid nii rõõmus kui mures, nii viletsuses kui külluses sinu ande tänuga vastu võtma. Õpeta meid neid ande üksteise osaduses neid rõõmus jagama.
Me palume, et kõigil inimestel võiks olla oma töö, millega Sind ja oma lähedasi teenida. Issand, me palume kõigi perede eest. Laste eest, emade ja isade, vanaemade ja vanaisade eest. Issand, me palume lesknaiste, vaeslaste, üksikemade, töötute ja hüljatute eest. Kinnita, armas Jumal, oma Püha Vaimu läbi kõiki inimesi, nii neid, kes viibivad külluses kui neid, kes puuduses, nii neid, kes rõõmsad tervises kui neid, kes kurvad haiged. õpeta meid mõista, et sina oled eluleib, mis meid kosutab. Aamen.
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
