Sellises olukorras ei jää tavakodanikul muud üle, kui toetuda omaenda mõistusele, mis igale on sündides kaasa antud. Mõistust on keegi tabavalt võrrelnud langevarjuga: sellest on abi vaid siis, kui ta on avatud. Mina võhikuna olen püüdnud lugeda antud teemal kõike, mis silma hakkab ja näppu satub ning vormida oma isiklik arvamus selle järgi, mis tundub loogiline ja mõjub veenvalt. Mingit vandenõuteooriat ega muud teooriat mul ei ole ja oma arvamust ma kellelegi peale ei suru. Küll aga esitan selle mõttevahetuse korras ja julgustan teisigi iseseisvalt mõtlema ning minu võimalikke väärarusaamu kummutama.
Teadaolevalt on Rootsi ainus riik, mis on otsutanud jätta rakendamata Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitatud piirangud ja lasknud oma kodanikel elada normaalset elu. Rahvast on küll manitsetud ettevaatusele, on tehtud teatud soovitusi, kuid ametlikku eriolukorda pole välja kuulutatud. Selle tulemusena on Rootsi valitsuse pihta lennutatud teravaid kriitikanooli, mis panevad erapooletu vaatleja küsima, kas ja kuivõrd need on õigustatud.
Juhtusin lugema kaht samal päeval (7. juulil) avaldatud samateemalist artiklit kahe õpetlase sulest, mida on huvitav võrrelda. Üks on USA majandusteadlasest ajakirjanik Peter S. Goodman, allikaks New York Times. Teine on Rootsis elav pensioneeritud eesti kopsuarst Enn Nõu, allikaks Estonian World Review.
Goodman juhib tähelepanu kõrgele suremusele Rootsis, mis ületab lähemate naaberrahvaste oma. Tema arvates lähtusid rootslased lihtsalt majanduslikest huvidest ja väidab, et nad ei saavutanud absoluutselt midagi, inimelud ohverdati asjatult. Esiteks on iga riik majanduslikult seotud ülejäänud maailmaga, teiseks hakkasid Rootsi elanikud viirusehirmus vabatahtlikult rakendama piiranguid, vältima sööklaid, kaubanduskeskusi ja lõbustusasutusi.
Nõu arvates on Rootsis kõrge suremuse põhjuseks ebaõnnestunud hooldekodude süsteem. Valdav enamus surijaist tuleb hooldekodudest, kuhu sattunute keskmine eluiga on üheksa kuud. Hooldekodude töötajad on viletsa väljaõppega ja sageli tunnipalgaga töötajad, kes ilmuvad ka külmetusega tööle, sest muidu nad ei saa palka. Samas rõhutab ta juba ammu tuttavat fakti, et nii vanade ja haigete inimeste puhul on küsitav, kas surma põhjuseks oli üldse koroona. Selles osas on statistika tugevasti kallutatud.
Goodmani esimene mõttevääratus avaldub väites, et rootslased ei saavutanud piirangute eiramisega absoluutselt midagi. Nad saavutasid siiski üsna palju. Sel ajal, kui teistes riikides olid kõik elusektorid halvatud, käisid rootslased tööl, koolis, kirikus, teatris ja kontsertidel, tegid sporti, suhtlesid vabalt ja lahutasid soovi kohaselt meelt, ühesõnaga elasid normaalset kvaliteetset elu. Lennuliinide käigus hoidmisest muidugi kasu ei olnud, kui polnud kusagile lennata. Kuid iga töötaja maksis riigile tulumaksu, mis kahtlemata mõjus riigi majanduselule positiivselt.
Teine ja lausa rumal väide majandusteadlaselt on, et tegelik süüdlane kõiges on ikka viirus ise. Rõhutades ülalmainitud hirmust tingitud vabatahtlikku isolatsiooni, lööb ta oma trumpässa laksuga lauale: koroonaviirus ei tunnista rahvuste piire. Tunnistab ikka küll. Kui piirid on suletud ja riigist riiki liikumine tõkestatud, siis viirus omal käel kuskile ei sõida, ta vajab inimest, kes nakkust levitab. Mis aga piire ei tunne ega tunnusta, on hirm, mida kahel käel külvatakse. See on nakkavam kui ükski viirus ja kindlasti mitte vähem hävitava toimega.
Kindlasti tunneb dr Nõu Rootsi olusid hästi, vaevalt on põhjust tema väidetes kahelda. Rusuvalt mõjub tema kirjeldus hooldekodudest, mis ühe heaoluriigi puhul pakub ebameeldiva üllatuse. Ilmselt ei ole Rootsiski kõik nii roostevaba kui üldiselt arvatakse. Mõelgem uhkusega Ehatarele, kus meie vanurid võivad end turvalisena tunda.
Keelele kerkib teisigi kommentaare, kuid kuna need mõjuksid varemkirjutatu kordamisena, siis jätkem nad hammaste taha. Hoidkem end, head sõbrad, kuid ärgem kartkem ülemäära. Ettevaatus ei tee kurja, hirm teeb küll. Kui hoidume hirmust, teretame homme üksteist kättpidi, ülehomme embame.
Eerik Purje
