Telli Menüü

Peeter Liljele mõeldes


Neeme Järvi soovitas enne emigreerumist enda mantlipärijaks 29-aastase Peeter Lilje. Ametlikult kinnitati Lilje ERSO peadirigendiks 6. detsembril 1979. aastal.

Maikuus jäävad muusikasõprade suureks kurvastuseks koroona-viiruse leviku tõttu ära kõik Neeme Järvi viimased kontserdid ERSO peadirigendina. Järvi jätkab ERSO eluaegse aupeadirigendina. Seekord saab Neeme Järvi mantlipärijaks Olari Elts.

Peeter Liljele mõeldes meenub kohe Berliozi dramaatiline sümfoonia “Romeo ja Julia”, kus ERSO ja raadiokoori kõrval tegid solistidena kaasa Leili Tammel, Hendrik Krumm ja Mati Palm. Publik plaksutas dirigendi tagasi lausa kuus korda. See oli värskele peadirigendile tõeline triumf. Lilje ise ütles tagasihoidlikult: “Minu eas oma orkester saada, on dirigendile määratu õnn.”
Kaks peadirigenti Peeter Lilje ja Neeme Järvi. Fotod erakogust

Eesti muusikapublikule oli Peeter Lilje nimi juba tuttav. Ta oli paralleelselt õpingutega (nii Tallinna kui Peterburi konservatooriumis) juba seitse aastat dirigeerinud oopereid Estonia teatris. Stravinski ooperi “Elupõletaja tähelend” eest oli ta pälvinud ka teatriühingu aastapreemia. Minu kultuurimälusahtlis on ka Muusikakeskkooli 1975. aasta lõpuaktus, kus solistiks oli 18-aastane Kalle Randalu ja nö Järvi orkestrit dirigeeris Peeter Lilje. Randalu mängis Beethoveni 4. klaverikontserdi esimest osa ja kohe oli tunda, et dirigent Lilje ja pianist Randalu on “ühel lainel”. Randalu meenutab: “Peeter Lilje oli tuhandeprotsendiline muusik. Romantiline unistaja.” Kalle Randalu oli solistiks ka 28. mail 1980. a Peterburi filharmoonia suures saalis, mis oli Liljele konservatooriumi lõpueksamiks. Värske ERSO peadirigent esitas oma orkestriga ka Sibeliuse 2. sümfoonia, mis oli Liljele konservatooriumi diplomitööks. Peterburi ülinõudlik publik võttis kontserdi väga hästi vastu. Legendaarne Peterburi konservatooriumi dirigeerimisprofessor Ilja Mussin tunnistas: “Hindan Lilje esitust üheks parimaist, mis ma Sibeliusest kuulnud olen.”

Peeter Liljest on ilmunud Maarja Kasema ja Tiina Mattiseni koostatud sisutihe raamat “Peeter Lilje – elu kui paljutõotav algus.” (Tallinn, 2018). Seda sirvides ei jõua ära imestada, kui palju suutis Peeter Lilje oma lühikese elu jooksul ära teha (ta suri vaid 43 aastasena 1993.a). Väga hinnatud on ta eesti muusika tõlgendused. Siinkohal tahaksin meenutada Rudolf Tobiase oratooriumi “Joonase lähetamine” esimest tervikesitust 25. mail 1989. aastal. “Teos mõjus praeguses poliitilises situatsioonis kui jäälapp palavikuhaige laubal, tervendava sõnumina ja tähenduslikult,” kirjutas sel puhul Raili Sule. Jah, see kontsert oli tõesti vapustav – täielikust unustusest oli üles äratatud tõeline šedööver, mis nüüd juba Neeme Järvi dirigeerimisel on kõlanud paljudes maailma tuntud kontserdisaalides. Suursündmuseks kujunes ka Eino Tambergi ooperi “Cyrano de Bergerac” lavaletoomine Estonia teatris juba 1976. aastal, mida 25 aastane Peeter Lilje dirigeeris vaheldumisi Eri Klasiga. Eesti heliloojate rida, keda Lilje dirigeerinud, saab vägagi pikk: Sumera, Vähi, Kapid, Rääts, Põldmäe, Pärt, Alo Matiisen, jt. Kõige selle taustal säravad musitseerimised koos Kalle Randaluga nagu tähed taevas. Oma viimase kontserdi- sedapuhku koos Oulu linnaorkestriga – andis Lilje samuti koos Kalle Randaluga – Kalle esituses kõlas Edvard Griegi Klaverikontsert.

Olen täiesti nõus Tiina Mattiseniga, kes kirjutab ülalmainitud raamatus, et Peeter Lilje ei lasknud Eesti muusikaelul pärast Neeme Järvi lahkumist provintslikuks muutuda. Just suurepärane kontserdielu aitas meil need sünged 1980ndad aastad üle elada. Selle eest sügav tänukummardus ka Peeter Liljele.

Sirje Vihma-Normet, Tallinn

Loe edasi