Vana Testamendi lugemine: Jeremia 23:1-4
Häda karjaseile, kes hukkavad ja pillutavad mu karjamaa lambaid, ütleb Issand!
…Vaata, ma nuhtlen teid teie pahategude pärast, ütleb Issand.
Ja ma ise kogun oma lammaste jäägi kõigist maadest, kuhu ma olen nad ajanud, ja toon nad tagasi nende karjamaale… Ja ma sean neile karjased ning nood karjatavad neid; siis nad enam ei ehmu ega karda, ja ühtegi neist ei jää vajaka, ütleb Issand.
Evangeeliumi lugemine: Johannese 21:15-19
Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“ Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!“
Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!“
Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?“ Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?“ Ja ta ütles temale: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid!“…
Hea Karjane
Toronto tänavail kohtab sageli koeraga jalutajaid. Kuigi linlased väga armastavad lemmikloomi, realiseerub urbaniseerunud rahva suhe karjakasvatusega enamasti vaid lihalettide ja piimariiulite kaudu.
Kel veel kaugest lapsepõlvest on meelde jäänud karjamaalt kostev lehma ammumine, lamba villa kare pehmus sõrmede vahel või sea asjalik matsutamine söögimolli juures, suudavad luua mingigi elulise seose hea karjase loo ning argielu vahel. Aga suurlinnas kasvanuil kaob Jeesuse poolt igiammu esitatud võrdpildi jõuline mõte kuhugi eemalepeletava sõnnikuhaisu ja ärapahandatud eneseuhkuse vahele – et kas mina pean olema see, keda keegi pügab ja kamandab!
Kaasaja inimene paneb pahaks, kui teda lambaga võrreldakse. Oleme enda arust nii targaks ja sõltumatuks saanud, et otsustame ise, kellel laseme end juhtida ja kellel mitte. Kui aga pühapäeva teemas püsida, siis võib ju mõelda, mis juhtub, kui lambakari endi hulgast juhi välja selgitab. Parimalgi juhul saab kari endale tugeva juhtoina, kuid mitte karjast.
Inimkarja „juhtoinaid“ teame me ka. Mõndagi mäletame minevikust ja mõne tunneme ära olevikus. Headel aegadel on karjal põnev jälgida, kuidas noored oinad omavahel pusklevad, kuni tuleb vana kõverate sarvedega päss ning paari täpselt mõõdetud matsuga kõik asjad paika paneb. Kriisiaegadel aga tõusevad valitsejate head ja vead eriti selgelt esile. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida.
Hea Karjase pühapäeva sõnumi paremaks mõistmiseks tasub meenutada karjase ametit Piibli kontekstis. Vana ja Uut Testamenti võrreldes näeme, et ka siis oli maailm pidevas muutumises. Kui Aabraham asus teele tõotatud maa poole, elati rändrahvana ja liiguti koos karjaga. Karjane oli ka rahva juht, sest kari tähendas elu. Seepärast nimetatakse Vanas Testamendis kuningaid karjasteks ning Jumalat ülima austuse märgina Iisraeli Karjaseks ja kõigi maapealsete karjaste Karjaseks.
Paar tuhat aastat hiljem – Jeesuse päevil – elati oluliselt paiksemalt. Linnad kasvasid ja arenesid. Meile võib tunduda üllatav, kuid Rooma impeeriumi laienemine oli esile kutsunud omas ajas seninägematu üleilmastumise. Kaubad ja inimesed liikusid üle Vahemere provintsist provintsi. Karjakasvatus oli kujunenud strateegiliselt tähtsaks, sest toitis linnu ning andis toorainet loendamatutele käsitöölistele. Karjase amet oli küll säilitanud oma vastutusrikkuse, kuid muutunud eraklikuks ja koguni eluohtlikuks tööks. Karja pidi mägiaasadel koos hoidma ning kaitsma kiskjate, röövlite ning paljude muude ohtude eest. Koolutatud ülemise otsaga pikk karjasekepp täitis korraga mitut ülesannet. Selle „konksuga“ sai põõsastikku takerdunud või kaljulõhesse lõksu jäänud lambaid vabaks päästa, aga kepi alumine ots oli ka terav relv, millega kiskjatele vastu astuda. Karjane pidi hästi tundma oma karja, selle juhtoinaid, kuulekat enamust, isepäiseid uitajaid ja nõrgukesi. Ning karjane pidi teadma ka turvalisi radu mägedel asuvate rohumaade vahel.
Aasal vabalt rohtu nosiv kari eksisteerib meie maal peamiselt vaid vanavanemate mälestustes. Siiski ühes asjas sobib tänane loomakasvatus väga hästi kokku Jeesuse näitega heast karjasest. Ilma inimese poolse hoole ja vaevata on kari hukule määratud. Farmiloomad sõltuvad üha vahetumalt inimesest. Karja elus püsimiseks ei piisa vaid juhtlooma tarmukusest.
Seepärast on ka 21.sajandi infotehnoloogilise ajastu inimesel vaja Head Karjast, kellele loota ka siis, kui ükski logaritm ei suuda tulevikku lootusrikkamaks mudeldada ja asjatundjate konsiiliumid on sunnitud tunnistama, et nad ei tea, kui kaua me peame veel justkui vargsi hiilides elama. Just sellistel aegadel on meile meelerahu säilitamiseks sobilik laulda aegade hämaruse taguse kuningas Taaveti kombel: Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis. Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks. Ps 23:1-6 Aamen!
Õnnistatud Hea Karjase pühapäeva soovides:
praost Mart Salumäe, Toronto
