Mul oli mitu head aastakümmet tagasi üits kummaline kohtumine mehega, nime ega päritolu ei mäleta. Ta päris mu imeliku nime järgi. Kui ütlesin, et olen eestlane, lausus ta sulaselges maakeeles: nahkhiir. Mul jäi suu ammuli. Ilmnes, et meest on samuti lapse-east saadik käsitiivalised huvitanud. Pidas mulle miniloengu maha, et imetajate sugukonnast on nad väga suure levilaga. Kokku umbes 300 liiki, kopsakam on isegi kilone, pisikesed vaid mõnikümmend grammi.
No enne kui ta ekstaasi läks, pidurdasin professorit ja pärisin, kuidas ta eestikeelset nimetust teab. Ta uhkustas, et oskab pea igas maailma keeles neid videviku- ja ööloomi nimetada. Egas minagi suu peale põle kukkunud, vuristasin siis kohe die Flédermaus, Straussi operetta, otsa. Vennasrahval on ta lepakko, prantslastel chauve-souris (mis tõlkes on õieti naljakas – tähendab otseselt kiilaspäine hiir). Ja itaalaste pipistrello on tõesti kena kõlaga, arvetades et teda kardetakse seal tihti kui vereimejat.
No vea tegin, rohkemat ei osanud ja pedantlikult algas retsitatsioon. Euroopa keeled talusin kuidagi ära, aga kui ta Aasiasse liikus, ütlesin aitäh ja astusin oma teed edasi. See vanamees vist enam elus ei ole, aga tea, mida ta ütleks tänapäevase kohta. Oli aga alles hobi.
Lõpetaks aga muiates küsimusega. Ameerikas on kaua olnud ülipopulaarne superkangelane <I>Batman</I>. Alul koomiksites, siis teles ja filmides. Miks just nahkhiiremees ei tea, aga maski ja keebiga end maskeerinult lendas miljonär Bruce Wayne oma linna Gothami päästma. Kust nüüd selline kuju ilmub, ei tea, kellelgi põle hetkel vastust. Poliitikutel eriti. Oleks pidanud ammu piirid sulgema, lendamist, noh teraslinnu seljas, piirama ja rahvast asuma varem harima. Huumorimeelt peab olema, närvitsemine ei aita. Kui rottide poolt levitatud katk inimkonda ei hävitanud, siis ehk on lootust.
Vabarna Volli