Tänaval, toidupoes, mujal lausub võhivõõras inimene, et torm on tulemas. Vahel on mitteteadjale sellest kasu, aga talvel eriti peaks arvestama kõikvõimalikuga õues. Kuid selge mõistus on kadumas. Internet võimaldab neurootikule kartust, teine aga muudab targalt päevaplaane, arvestab, et liikumine võib keeruline olla.
Kaks intsidenti möödunud pühapäevast. Ning ma sellest narrist Super Bowlist ei kirjuta. Esimeseks ei saanud Taevataat otsustada, kas pilvedest tuleb lund või vihma. Alul üht, siis teist. Selline talv on olnud, et nende kahe segu on tavaliselt tulemuseks. Mis tähendab lörtsiseid kõnniteid ja kartlikud soolavad ka suuri lompe. Québecis on aastaid tarvitatud suurematel teedel keskkonnasõbralikumat ainet kui sool. Autod ei libise ning pole seda keskkonna kahjustamist.
Kuigi suures linnas on kas poodnik või eramu omaja kohustatud trotuaare puhastama lumest, pahatihti seda ei näe. Paar kämblatäit soola on laisa inimese lahendus. Mõni ei tee sedagi, libeduse tõttu ei julge paljud majast väljuda, isegi kui piim ja leib on otsakorral.
Teiseks olid meie karvaste tulevikuennustajate teated. Ontarios elab metsümiseja Wiarton Willie, keda 2. veebruaril kuidagi urust välja meelitatakse. Oleneb sellest, kas ta oma varju näeb või ei näe, saame teada, kas tuleb pikka talve läbi elada või tuleb varajane kevad. Sel aastal Willie järgi viimane.
Tema kolleeg Shubenacadie Sam, kes elab samanimelises Nova Scotia pargis, ei nõustunud. Pikk külm talv veel ees. Pennsylvania Punxsutawney Phil aga nõustus Williega. Nagu paljud fatalistid siin mandril ütlevad: kaks kolmest? Pole laita. Isegi rocklaulja Meatloaf kirjutas selle nimega hiti. Ja Hollywoodist tunneme filmi Groundhog Day, kus peategelane Bill Murray ärkab taas ja taas 2. veebruaril, ainult et korrata – juba tehtud. Komöödia populaarsus on ikka olemas.
Paneb aga kukalt kratsima, kuidas metsümisejaid saab uskuda? Ning kuidas rahvale see mõte pähe tuli, miks see nii tähtis on. Ehk on kuupäeval tähtsus. Mitte ainult on 2. veebruar Tartu rahu aastapäev, tänavu, nagu laialt teada, kui just pimeduses ei ela, et 100 aastat on möödunud sellest. Aga ka Piiblis on sellel kuupäeval tähtsus. 40 päeva, üldse 40 arv on tähtis. Küünlapäeva märgib ristirahvas ka viimaseks jõuludega seotud pühaks, jõuludest on siis 40 päeva möödas. Ning kes ei tea, et Mooses läks üles mäele seadusi kuulama ja viibis seal 40 päeva. Või seda, et nii kaua kestis suuruputus. Noa pidi laeva ehitama, et pääseda lõppematust vihmast.
Muidugi ei ole Piiblis metsümiseja kohta midagi. Vist. Aga et küünlapäeva märgitakse üle maailma kinnitab, et maises elus on jõudnud kohale see ususõnum, mis keskendub arvule 40.
Kanada ehk kuulsam meteoroloog Dave Phillips nõustub Kanada koopaelanikega. Ta aga ennustas juba talve alul, et tuleb mahedam ja lühem talv kui tavaliselt. Katsu aga sa seda Newfoundlandi elanikele seletada, kus jaanuaris oli tohutu lumetorm, selline, mis sulges linna, keeld anti autoga sõita ja poed olid kinni. Teleuudistes sai näha, kui pikad, aga sõbralikud järjekorrad olid St. John’sis, kui lubati taas tänavatele, poed avasid uksed. Aga see näide kinnitab, et valdavalt pole inimestel kodus piisavalt toiduvarusid selliseks häire-olukorraks. Mõne aasta tagune jäätorm, mis tähendas mitmepäevast elektrikatkestust, mõnel enam kui nädalaks, samuti kinnitab seda tõika.
Internet on, nagu viimases päevikus sai kirjutatud, suurendanud kogukonna hirmu. Jah, mõneti kärme juurdepääs informatsioonile on palju head toonud. Kuid just nagu traditsionaalses massimeedias – enne ajalehed, mis on hääbumas raadio ja televiisorini, on just õnnetus, looduskatastroof, see, mida valitakse toimetuse poolt, et rahvale judinaid seljale tuua, neid kananahale lüües. Nii et see on vist inimlik ja kui taas Piiblile mõelda, eks seal ole palju hoiatusi, hirmutusi, on see aastatuhandeid olnud paigal.
Vanarahvatarkusest oleme eemaldunud. Kui just skaudi/gaidi tagapõhi ei ole olemas, paljud meist toime tuleks metsas lumetormi sattudes? Aga et linnas mõistust ei ole koju jääda, on natuke imelik. Või kui jäätormi tõttu elektri puudusel ei saadud mobiiltelefoni laadida, siis ahastus, eriti nooremate hulgas, oli hämmastav.
Williel ja Samil see-eest on hea elu. Saavad süüa, mõnusa koopa ja tähelepanu osaks ilma sentigi selle eest maksmata. Saaks inimene seda, ehk ei oleks seda muretsemist ilma üle. Kuigi ei usu reinkarnatsiooni või taaskehastusse, siis muiates oleks ehk järgmises elus hea tagasi tulla kui karvane kevadetuleku ennustaja. Seniks aga tagasi urgu. Talveund nautima. Kuna linna lörts ei meeldi ja nagu teada, tuleb veel kannatada. Egas talv taeva jää. Selliseid päevi tuleb veel. Garanteeritult.
Tõnu Naelapea, Toronto