Siis koitis, et kopral on lai saba. „Voh! Kopra saba jälg! Aga kus on siis käpajäljed?“ Mingid ringikujulised sügavikud olid ka „rennide“ kõrval, aga need olid moondunud, sulanud ja jäätunud hunt teab, kui mitu korda. (Hunt see polnud.) Jäljed tulid mööda kalda äärt Uudismaa poolt üle kahe ujumissilla (nagu maastikuauto jäljed) ja läksid Sääsesilla suunas, kus oja Koprajärvest Kotkajärve voolab. Lõikustänupühal kuu aega varem olime näinud Koprajärvel kolme…
… Piltmõistatuste vastus on, et esialgne mõttekäik ei läinud palke, vaid vett vedama! (See on väljend, mis tähendab, et midagi ebaõnnestus.) Kotkajärve pinna lumme, mis muutus lörtsiks ja taas jäätus, oli jäljed jätnud SAARMAS (river otter) või õigemini saarmad, sest neid oli vähemalt kaks. Saarma pikk saba sõidab tema käpajälgedest tihti üle, aga neid on näha ka neljastes gruppides fotol. Saarmad teevad jooksuhüppeid, aga vahel ka lasevad lumes ja mudas pikalt kõhu peal liugu. Ladinakeelne nimi (<i>Lontra canadensis</i>) ei vihja, et tegemist on „kanada lontrusega“, saarmad on võrratult toredad, seltsivad ja erksad loomad.
Riina Kindlam, Toronto
Foto: Kas siit Kotkajärve ujumissillast käis üle maastikuauto? Tundub, et nalja on saadud, äkki polnudki talgutöö. Foto: Riina Kindlam (2020)
Foto: Kotkajärve naaber Koprajärv oli 14. oktoobril õnnelike matkajate jaoks siiski saarmajärv, sest sealsete hõljuvate turbasambla (sphagnum) saarte peal ja ümber tegutsesid kolm saarmast. See oli enamiku seltskonna jaoks esimene kord elus saarmaid looduses näha ja nad olid meist vaid ca 20 meetri kaugusel. Foto: Riina Kindlam (2019)
