Telli Menüü

Kanada päevik – Miks just nüüd


Möödunud nädala lõpupoole sai Vahtralehemaa teada, et tõenäoliselt kestab valitsuses, pealinnas tohuvabohu edasi. Nimelt teatas konservatiivide parteijuht Andrew Scheer, et astub liidri kohalt tagasi. Scheer ja ta erakond kogusid enim hääli oktoobrikuistel valimistel, aga tänu Kanada omapärale ei toonud see saavutus neile vähemusvalitsust. Peaminister Justin Trudeau, kes lubas eelmistel valimistel, et muudab proportsionaalsusele praegust süsteemi, ei teinud nii; võimu kaotamise kartuses.

Nüüd on kaks parteijuhti kohalt tagasi astunud. Roheliste Elizabeth May ja Scheer. Eks Trudeau on olukorraga rahul. Mis aga on kummaline, et miks Scheer nüüd sellise sammu astus. Tõsise katoliiklasena, suure perega (viis last) väitis ta, et aeg on perele tähelepanu pühendada. Kui nii, siis miks ta üldse poliitikasse astus, kandideeris parteijuhi kohale?

Andrew Scheer via twitter.com

Noor mees, pole isegi veel poolt sajandit elu mõnusid ja nõrkusi kogenud, Scheeri otsusel on omapärane hõng. Ta ei suutnud oma ennustatud enamusvalitsust saavutada. Ehk on sinna koer maetudki. Poliitika, nagu päevikutes korduvalt kirjutatud, on äärmiselt must ja ebaeetiline mäng. Et nüüd käed puhtaks pesta ambitsioonidest, on paljudele arusaamatu.

Paljudele isiklikult Scheer inimesena ei istunud. Tüüpiline poliitik, kena, aga libeda naeratusega, valimiseelsetel debattidel ta küll ei käitunud nii, nagu riiki juhtida sooviv inimene peaks. Ka tema isiklikud seisukohad jätsid mitmeti soovida. Eriti mõnes kogukondlikus valdkonnas. Ei pea siinses tolerantses, poliitiliselt korrektses riigis olema äärmustega nõus. Nagu neid leiame üliusklike hulgas, kes on kas abordi, omasooiharluse või liiderliku elustiili vastu. Neil on mitmeti õigus, kuid samas on juba ammu lubatud, vanema Trudeau järgi seda, et riigil pole kohta eramajades, magamistubades, oma valiku järgi tegutsedes hukka mõista mõneti arusaamatuid otsuseid. Kuid selline see maailm meil on. Uhkustatakse vikerkaarerahvasse kuulumise üle, kuigi see ei peegelda enamuse seisukohti.

Scheeri pieteet, katoliiklus on tema valik samuti, kuigi ta kasvas üles usklikus perekonnas. Nii et miks siis need topeltstandardid? Katoliku kiriku ajalugu on mitmeti päris võigas. Tsölibaatsed preestrid, kellele abielu on keelatud, rahuldavad himusid tänapäevani oma positsioonile kirikus, just lapsi ahistades, kuritarvitades, jättes eluaegseid vaimseid (ja füüsilisi) arme. Paavstidest pole kasu olnud, seisukohta ei võeta. Skandaale nii mitmes riigis, et lase aga olla.

Kuid poliitikut ei saa kirikujuhtide tasemel hinnata. Segaseks jääb, miks pärast valimiste kaotust, isegi kõige enam hääli kogunud, on tal äkki vajadus tagasi astuda. Seda eriti, kuna preerias ei saavutanud liberaalid ühtegi parlamendimandaati. Ning seal on kõige suurem vastuseis ülbele liberaalist peaministrile.

Kes teda siis asendaks? On ju konservatiivid ametlik opositsioon, just need, kes peaksid kindlaks tegema, et vassivad ja laristavad liberaalid (taas on markantselt miinustes majanduslikke lubadusi valijatele esitatud, kaua saab nii kesta?) vähemalt kodaniku huvides tegutseks. Ent nüüd on see võimalus kadunud.

Hetkeseisus ei ole kerge ennustada, kes kandideeriks konservatiivide juhiks. On küll arvestatavaid võimalusi – neid, kes olid pärast viimase parempoolse peaministri Stephen Harperi õukonnas, tegutsesid ajutise juhina (Rona Ambrose) või lahkusid tähtsalt kohalt (endine kaitseminister, muude kohustuste kõrvalt, Peter MacKay). Aga üllatusi võib veel tulla. Ontario on ehedaks näiteks. Valiti konservatiivne peaminister, kes ei paista sugugi olevat Kanada rahvarikkaima provintsi inimeste eest väljas.

Lõunanaabrid soovisid ka vasakpoolsest valitsusest lahti saada. Tulemuseks egomaanist president, kelle jalgealune pole hetkel sugugi kindel. Õnneks on ta oponendid demokraatide hulgas niivõrd nõrgal seisukohal, soovides teda tagandada, et ehk kui vanus lubab, kandideerib ta taas.

Kuid nagu Eestis pärast taasiseseisvumist korrati kõikjal meedias – kas sellist Maarjamaad me tahtsime? Missugust Vahtralehemaad tahaks rahvas näha? Küll mitte praegust. Põhja-Ameerika pole just kriisiolukorras. Kuid poliitikud kinnitavad taas ja ikka, et rahva huvid pole neile nii tähtsad kui enese isiklikud.

Inimlikult ei saa heita Andrew Scheerile ette, et ta soovib olla perekonnaga, poliitiliselt juhtkohalt tagasi astuda. Ent miks ei olnud sellest varem kuulda? Valija peab jälle pettuma, kuna selgelt pole enamuse huvides tegutsemine, vaid isiklikud vajadused. Millest saab ju ka aru, ent jällegi, miks siis üldse avalikku ellu astuda? Müstika.

Kes iganes hakkab opositsiooni juhtima, peab tegema tõhusat tööd, et usaldust taas võita. Kui Jack Laytoni juhitud uusdemokraadid, kõige pahempoolsem rühmitus, mida siin riigis on Parlamendimäel nähtud, pääsesid opositsiooni, siis paljud juubeldasid. Ent mida teevad need, kellele sotsialistlikud põhimõtted on anateemiks, kes tahavad näha vastutustunnet Ottawas ja mõistlikku majanduspoliitikat? Eks tulevik näitab, et ehk vastuolud on nii tugevad, et see vist kunagi ei juhtu. Briti Kolumbia on heaks näiteks, ka Atlandi ookeani ääres asuvad provintsid. Valimised ei too positiivset muutust, vaid ainult pettumust. Ning sellest on tõsiselt kahju.

 

Tõnu Naelapea, Toronto

 

Loe edasi