Miks ma neid aborigeene nimetan on, et ju nemad oskasid enne kahvanägusid siia mandrile jõuda. Leidsid merelt, järvedest-jõgedest söödavat, ei keegi nõudnud neilt litsentsi. Kuramuse valged okupandid aga, kel raha tähtsam kui miski muu, oskasid kõik kihva keerata. Kalastamine läks maksude alla.
Kui olin poiss kui ponks, rinnamusklid polnud veel nabani langenud, käisin Haapsalu mehe Bärniga tihti kalal. Tast varem kirjutatud. Tea, mis talle oli siis tähtsam. Õhtune uhhaa – kuna ei mäleta, et oleks tühjade kätega kunagi kaldale astunud – või varahommikune fifti, Labbats 50 eelmise öö meki suust peletamiseks, kuna papagoid kudagi sinna sattusid pesitsema. Semu oli samuti korralik korsten, Players tossas suus ärkamisest peale.
Ta pööraks hauas ümber, kui teaks, misuke on olukord siin provintsis olnud juba aastakümneid. Vanasti, kui me koos fissasime, nigu talle meeldis oma viletsas inglise keeles ütelda, (teine väljendus tal oli teistele kalameestele – küsides, kätsin enni?) põlnd inspektorit vaja karta. Nüüd peab olema litsents man, et õngenööri kasta. Konks ainult kalale ohuks, kui õieti heidetud. Lüpstakse nii ausaid kalamehi.
Bärni lemmik aasta-aeg kas Georgian lahel, Simcoel või Kawarthade mitmetes kaunites järvedes, oli just oktoober-november. Kaldal vahtrad punased. Kased kollased. Okaspuud tasakaaluks rohelised. Kui ilus. Kalamehesügis, neh. Tahtsin vaid piipu teha, paadis selili lamada, kui Bärni vaheldumisi vilusoveeris või ritva valvas. Ning fiftit hävitas.
Enne lume tulekut, kuna egas see taeva jää, on vahel vanakõbõkõsel meeldivaks meenutada mineviku mõnusi. Korrata seda ei saa kunagine kalamees kunagi. Mitte nigu poliitikud, kes arvavad, et mis eile sobis, sobib edasi nii täna kui homme. Isegi ülehomme. Ja nii viimase uneni edasi.
Vabarna Volli