Lõhe on riigis olemas. Juba liiguvad lood sellest, et Saskatchewan ja Alberta soovivad konföderatsioonist lahkuda. Kui lisada, et Québeci separatistide partei, Bloc Québécois saavutas kolmanda koha valimistel, 32 mandaadiga, tõugates sellelt kohalt pea alati olnud NDP neljandaks, 24 valimisringkonna võiduga, on see selge kinnitus, et riigis on tõsised lahkhelid. Jättes kõrvale tõiga, et kui kummaline on otseselt setsessiooni, riigist lahkulöömist pooldava partei osalus üleriiklikes valimistes teab siilgi, et vaid tänu Ontariole saavutasid liberaalid vähemusvalitsuse võidu.
Hämmastav eriti on see, et Trudeau partei kordas erakordset 2015.a. saavutust, võites iga Toronto parlamendikoha. Ennekuulmatu, eriti kui arvestades, et NDP-l oli Ontario pealinnas tõepoolest häid kandidaate. Vahel tuleb kandidaadiga arvestada, jättes kõrvale partei ning nende seisukohad, kuna parlamendiliige on kohustatud oma piirkonna valijaid, kodanikke kuulama ning vajadusel abi ning tuge pakkuma.
Et Ontario nii ülekaalukalt toetas punast värvi eksponeerivat liberaalide parteid on ka osalt seletatav pettumusega, mida praegune provintsi peaminister Doug Ford oma enamusvalitsusega on esitanud. Nagu Trudeau on Ford lubadusi jätnud täitmata ja samas päris jõhkralt astunud samme, millest ta üldsegi isegi ei iitsatanud enne mulluseid valimisi.
Ennustatud PCC, parempoolsete äärmuslaste partei rolli konservatiividelt toetust vähendades ei juhtunud. Partei ei saavutanud ühtegi mandaati ning kogus kõigest 1,64% häältest.
Kokkuvõttes saavad järgmised aastad olema huvitavad. Hiinas üteldakse needusena kui soovitatakse kellelegi elada huvitavatel aegadel. Kahjuks Kanada ühtsus on taarumas ning selles on just liberaalid süüdi. Kaudselt ka Doug Ford.
Tõnu Naelapea, Toronto
