Teine võitlus on õhujahutuse, mitte õhukuivatusega. Mina teen pigem aknad lahti, las tuul toob värsket. Aga see konditsioneer, nigu Eestis öeldakse, ainult ringleb vana ja tolmust atmosfääri, mitte maailma võimalikke värskeid hõnge. Ja need on loomulikud, mitte kunstlikud. Nigu ei saa aru, et miks on olemas odekolonnid, parfüümid, kui puhta keha lõhn on nii palju parem kui tehislehk. Mõtelge ise. Pärast sauna, kasevihtadega vihtlemist, kuidas inimkeha lausa eritab positiivset. Teadagi, leitsakuga tuleb higi ja vaarisade kombel me vaid laupäeviti saunas ei käi. Aga ju on olemas vannid, muud võimalused päeva higist nii õdangul kui ommikul pääseda.
Higistamine olla tervislik. Miks muidu me saunas käime. Lugesin üllatuseks hiljuti seitungist, et ei vasta tõele, et vanurid haisevad, higistavad rohkem kui noored. Pigem vastupidi. Vaid vanuigi ei viitsi mõni päeviti duši all käia. Mitte nii nigu noorsand Ets, kes ei lahku kunagi kodunt enne ablutsioone ja igasugusi piserdusi. Otsa, ta seepi ei tunne, on hoopis mingi kerepesuvedelik. Mis muidugi maksab märksa rohkem kui seep. Ärme šampoonidest, juukseplögast räägimegi.
Andestage vanakõbõkõse kõrvalepõikeid, täheldusi. Kõik tuli sellest, et kuidas loodus annab nii palju, mida vaja. Tehnoloogia poolt pakutud, nigu pesukuivatist läbikäinud hilpudel pole sama head hõngu kui neil, mis pesunööril kuivasid. Rahulolematu? Vaevalt. Tean vaid, mis ninale sobib. Ja selga läheb suurema mõnuga kui mis talvel kunstlikult kuivaks saanud selle neetud masinaga. Just nigu õhujahutuse keskel ei taha olla. Selle asemel istun pigem kelleris. Iga lubab toriseda. Või tähelepanekuid teha. Nigu tuletan temakesele meelen, mida Big Bopper laulis 1950-ndatel ameerikas – oo beibi ju nõu vat ai laik.
Vabarna Volli