Jutt old aakrist. Mõtlesin, et no siis on loll jutt küll, aakrist on ju natsi sümbul. Aga Ärman kohe parandas, et kirjanik ei mõteld Saksa aakristi, vaid Kanaada aakert. Ta oli selle Muskooka neljasaja aakri peal koolibrit kaend ja kauri kuuland ja selle kaemise-kuulamise vahel kudagi otsusele jõud, et väliseestlus on lõpetatud projekt. Ärmanikene kohe minu kallal, et Karla, mis meist nüid saab.
Kui ma kogu loo olin ilusti ära kuuland, oli mul asi selge. Väliseestluse projekt võib olla lõpetatud, aga päriseestluse projekt on alles alustamata, akkame aga pihta. Eestimaal pidada asi juba nii ull olema, et inimestel pole enam aega töölgi käia, kõik seisavad raamatukogu uste taga sabas, et saaks aga kirjasõnast kinnitust, et väliseestlusel ometi lõpuks sussid püsti.
Meie uus projekt peab algama arusaamisest, et Metsaülikool on kool nigu iga teine, sinna minnasse õppima. Kui mõni pole õppind, võib arvata, et õppevahendid pold õiged. Raamatut ei maksa ikke kirjutada sellest, millest kirjutaja midagi ei tea. Muidugi mees kaes koolibrit, ta sai ju prii kooli, aga kasutas oma stipendijummi kurjaste. Ta oleks pidand koolibri asemel kana kaema. Kui ükski tibu põesa varjus põit ei tühjendand, pole koolipoisil õigust suud pruukida.
Keski oli koosolekul arvand, et kirjaniku ees tuleks müts maha võtta. Vale jutt! Püksid tuleb poisil maha võtta, kipitavale kohale urvaplaaster peale panna ja teatud kohti rõhutada, et ei ununeks. Kui õppetund möödas, siis ütleda: täna ÕNNE, et nii kergelt pääsesid; ja PALU andeks, muidu saad korraliku koslepi. Kase latv kasvatab valusaid vitsu, aga tüvest saab vägevaid vemblaid. Need võivad küll kirjaniku kuulsust kahandada, aga mõistuse põrutavad õigesse paika.
