Ahto ja Kõu Valteri juhtum on nii mõneski mõttes õpetlik. Esiteks näitab see, kuidas võib tekkida kirjandusteosest või silmapaistvalt isikult lähtuv palju kasutatav väljend ehk lendsõna ning kuidas see rahvasuus võib muutuda. Hemingway „igast käidavamast lõunamere sadamast“ on saanud „iga maailma sadamalinn“ ja kirjaniku sõnastatud lauseosa „võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast“ lihtsustub, nii et järele jääb „võib kohata eestlast“ või „võib kohata vähemalt üht eestlast“.
Need märkused on asja puht filoloogiline pool teemal kuidas tekib lendsõna. Aga Ahto ja Kõu Valteri juhtum viib meid otsapidi teise, hoopis laiema teema juurde. Ahto Valterist sai juba 1930. aastatel väliseestlane; ta abiellus ameeriklannaga ning töötas purjeturismi arendaja ja merendusinspektorina. Vanem vend Kõu Valter jäi esialgu Eestisse, sõitis algul kaubalaeva tüürimehena merd, hiljem juba kaptenina, põgenes 1944. aastal perega Rootsi, ja kuigi laeva pommitati ning seda tuli merel remontida, jõudis õnnelikult Rootsi. Vähe sellest, varsti riskis Kõu Valter uuesti laevaga Eestisse tulla, et sealt tuua ära 964 põgenikku, jäädes seejärel Rootsi, kuni siirdus üle Atlandi Floridasse. Purjepaadiga, kuidas teisiti? Floridas töötas ta vend Ahtoga laevadel, 1950. aastate keskpaigas Miami ülikooli juures okeanograafia alal, siis veel Ühendriikide Neitsisaartel Saint Thomase sadama lootsina ja veel mitmel ametialal, kuni jäi pensionile ja suri aastal 1991 Saint Thomases.
See on väike kild sellest, et vaatamata rahvaarvu väiksusele võib eestlasi kohata kui mitte igas maailma sadamalinnas, siis ikkagi praktiliselt üle kogu maailma. Sellest räägibki raamat „Välis-Eesti 100 aastat“. (Raamatut saab laenutada Tartu College’i laenuraamatukogust)
