Kuna Kanadas on suurim õllekast 24-putjulkane, siis kutsutigi seda, vist nüüd ka, mai-24 nädalalõpuks. Toona aga ei olnud pühapäeval õllepoed lahti, pühal muidagi mitte. Nii et kujutage ette, missugused sabad olid poe ees juba reedel. Need, kes linna jäid, pidid laupäeval halli massiga tõuklema. Mõnikord ei olnud enam oma marki saadagi, kuigi pruulijad selleks ette valmistasid.
Heietasin neid meenutusi Etsile, kes muidugi põlnd sellest kõigest teadlik. Kuna ta teab, et vanamees viskab tihti villast, asus oma lollitelefoni näppima. Pidin pool tundi ootama, kuni ta tähelepanu taas saavutasin. Olevat niipalju huvitavat nii Victoria kui selle püha kohta. Kes tahab ja kel aega on, raamatukogus on teoseid küllalt lühikesest, ausalt mitte kõige kaunimast kuningannast. Ja mis pärandi ta jättis, ajal kui Inglismaa impeerium oli nii suur, et Londonis hoobeldi – päike iial ei lähe looja meie suures riigis. Teadagi, nagu impeeriumides ikka – oldi jõhkralt patused, Indias eriti. Aga see oli siis, ei tohiks tänaseid moraalseid mõõdupuid mängu panna.
Soovitasin Etsile siis, et lähme aeda istuma. Lohistasin kuuri peidetud õllekasti välja, mida sinna sai hädaga salaja toimetatud. Ja asusin pajatama noist päevist, kui temast polnud siin maamuna peal veel haisugi. Vahel sain metsa või sõprade suvilasse. Lubadusega temakesele, et olen tagasi nii, et saaks neid neetud istutamistöid teha.
Tänapäeval peetakse pigem prasnikut, palgatakse aednik, ainult vanad tudid nigu mina viitsivad põlvili olles auke kaevata, lilli kasta. Aga noh, ajad on ju teised. Tühjendasime siis paar pudelit kadunud monarhi auks, enam ei jõvva rohkem ega tohiks ka. Naljakas kuidagi, et Victoria oli karsklane, ajal kui London oli geneveri embuses. Aga, noh on ju aasta 2019.
Vabarna Volli
