Ets tuli kohvile ja oli hapum kui tavaliselt. Kui küsisin, mis viga, asus ta seda arvutimaailma kiruma. Nimelt temal olevat see aknad kümme kui OS. Mis see tähendab, ma’p tia. Aga sundviskes määritakse miljardärite poolt peale, valikut põle. Noorsand vihastas tol hommikul, et tuleb taas oodata, kuni keritakse kusagilt silikoniorust ta masinasse uut tarkust. Kas see tähendas, et enne oli lollus, küsisin. Ets vastas, et see nende ärinõks. Alul saad sõltlaseks, siis oota nigu värisev jota suletud viinapoe ukse taga, et saaks arvutit kasutada.
Kohvitassi tühjendades, Kertu head rosinasaia mugides läks aga tal tuju paremaks. Hakkas isegi nalja viskama. Ütles, et kui see tarkvara uuendamine toimub, siis kuvaril on silt – please vait. No wait ikke, aga kui eesti keelt rääkiv inime seda loeb meie hääldamisega siis võib ju arvata, et palutakse vaikust. Teisisõnu, Etsi arust, ei tohi toda Bill Gatesi ja noid teisi rikkureid kiruda. Ole nigu kirikus ja oota, kuni jutlus lõpuni jõuab.
See põle vist kena võrdlus, aga terake tõtt tas on. Oled pühamus õpetaja kütkes, arvuti taga Microsofti ohvriks, nigu Ets toonitas. Vahe aga selles, et kirikus saad targemaks, kuvari taga aga asu jälle õppima. Ning siis algab kirumine.
Etsil muidugi ka too lollitelefon, mingi android, mis minu teada olla inimkujuga robot. Ka seda tuleb tihti siunata, ütles noorsand. Muudavad nii, et ühel päeval on järsku kalender sootult teine. Või äpid, ikoonid kaovad. Või ekraanipilt muutub.
Ütlesin talle siis, et tänapäeval oleme kuradile küll kolm tilka verd andnud. Kuna kunstlik infomaailm on elu päris põrguks teinud. Mis mul aga viga. Tänu Kertule olen harjunud kuss olema, vait ei pea mulle keegi kaks korda ütlema.
Vabarna Volli