Soovi olla taas oma maa peremees kanti edasi põlvest-põlve ning aastal 1918 loodi Eesti Vabariik, „mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Riiki tuli aga kohe hakata kaitsma Venemaa vägede ja mõisnike poolt moodustatud Landeswehri sõdalaste vastu. Ilma oma jõude ühendamata katsusid mõlemad just loodud eestlaste riiki oma valdusse saada. Vabadussõjas jäid mõlemad kaotajaks. Venemaaga sõlmiti Tartu rahuleping, milles Venemaa kinnitas, et „loobub igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja eestlaste maa üle“. Algselt eestlastele kuulunud põldudele lasid saksa mõisnikud palju uusi põlde ning hooneid lisada. Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist ostis riik, odava hinnaga, mõisad endale ning jagas need väiksemate kruntidena Vabadussõjas esirinnas osalenutele. Enamik mõisnikke ja nende järglasi ning tsaarivõimu ametnikke ja nende lapsi jäid Eestisse elama. Vabadussõja võit võttis Eestisse elama jäänud sakslastelt ja venelastelt õiguse anda eestlastele käske ja keelde ning sellest tulenevalt ei tekkinud lepliku elulaadiga eestlastel vajadust Tartu rahulepingu sõlmimise ja Eesti okupeerimise vahelisel ajal hakata võõra võimu rakendajaid vihkama.
Eesti okupeerimine ja annekteerimine algas 21.06.1940. „Kõigi Eesti“ liikmed võivad arvata, et okupeeritud Eestisse elama saadetud Nõukogude Liidu kodanikud ja nende järglased võivad solvuda, kui eestlased tahavad nüüd hakata ennistama rahvusriiki, mille Stalin väga räige inimsusevastase kuriteoga põhjalikult hävitas. Poole sajandi pikkuse okupatsiooniaja vältel tekitatud majanduslike kahjude kõrvaldamiseks on kulunud juba 27 aastat ning väga palju on veel vaja teha. Saja neljakümne tuhande hävitatud talu asemel on meil nüüd kakskümmend tuhat talu. Talude hävitamisega koos on muutunud suured alad elutuks ääremaaks, kus varem olnud väga hoogsa rahvuskultuuri viljelemise kadumise meenutajaidki pole enam olemas.
Eesti keel, kultuur ja rahvus ei saa üle aegade püsima jääda, kui teiste rahvuste liikmeil võimaldatakse märgataval määral Eestis juba olemasoleva vähemusrahvuse suurt hulka uute sisserändajatega täiendada. Julgen järeldada, et osal „Kõigi Eesti“ vaimustuses olijail tekib tugev piinlikkusetunne, kui nad hoolikalt tuvastavad, kuidas nende endi vaarvanemad „Tõe ja õiguse“ filmis esitatud ajastul, mõned põlvkonnad enne seda aega ning aastatel jaanuar 1938 kuni juuni 1940 elasid ning kuidas nad nendel aegadel väga sallivalt teiste rahvuste inimestesse suhtusid. Enamus eestlasi suhtub ka nüüdki oma sünnipärase oleku tõttu sallivalt teistesse rahvustesse. Üksikuid võõrastesse solvavalt suhtujaid on enamasti selleks õhutanud need vähemuses olijad, kes soovivad Eesti muuta multikultuurseks riigiks. Analüüsivalt tuvastades, kuidas vene ja inglise keelte kasutamine on pidevalt suurenenud, on teine tegur, mis põhjustab ka salliva iseloomuga põlisrahvust negatiivselt suhtuma nendesse, kes soovivad Eesti muuta kõigi Eestisse tulla tahtvate inimeste koduks. Tajumata, et sellise põhimõtte rakendamise põhjustab eestlaste teistesse riikidesse väljarändamise suurenemist. Rändepakti heakskiitmine avab tee ka venekeelsete isikute suuremaks sisserändamiseks. Uued sisserändajad, juba Eestis elavad vene rahvusse kuulujad ning „Kõigi Eesti“ tekkimist ihalejad, saavad koos moodustada rahvaliikumise, mille tagajärjel on võimalik vene keel seadustada teiseks riigikeeleks. Mis edasi juhtub, seda peaks ilma selgitusteta igaüks hästi mõistma.
Harri Kivilo