Olen veidi rohkem kui 27 aastat tagasi Eestis elanud ning enne seda Rootsis seitsme aasta vältel mitmesugus-eid lihttöid teinud ning pärast eestikeelse Stockholmi Eesti Õhtugümnaasiumi (SEG) reaalkooli osa lõpetamist olen oma teadmisi täiendanud rootsikeelses ehitusala tehnikumi päevase õppe osakonnas – ilma et vaid kahel reaalkooli õppeaastal kord nädalas õpitud rootsi keele oskus oleks takistanud tehnikumi heade hinnetega lõpetada.
Nõukogude Liidule välja andmise hirm ajas paljud Rootsi tulnud pagulased Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse välja rändama. Meie pere valis Kanada oma uueks elupaigaks. Kuigi meie tervised vastasid kutsutud sisserändajate nõuetele, pidime siiski kohale jõudes oma kulu ja kirjadega endale eluaseme ja tööko-had leidma ning inglise keele selgeks õppima. Kanadas-se jäime pärast oma SEG klassiõega abiellumist 41 aastaks. Meie mõlemad pojad sündisid Kanadas ning al-ustasid oma kooliteed ilma sõnakestki inglise keelt os-kamata. Olime veendunult tahtnud eestlasteks jääda ning meie oma kodus ei hakatud eesti keelt rikastama in-gliskeelsete mõistetega, nagu seda praegu Eestis peaae-gu kohustuslikuks peetakse. Igati arusaadavalt pidid kõik võõrsile pagenud eesti lapsed soovitud kooliha-riduse saama oma asukohamaa keelsetes koolides – ilma et nende õpetajad oleksid osanud täiendavaid selgitusi anda õpilaste emakeeles. Uuema võõrkeele õppimise meetodi kohaselt olid koolide õpetajad ja õpilased ko-hustatud ainult riigikeeles õpetama, õppima ja suhtlema. Esimene kooliaasta kulus lastel peamiselt kohaliku keele õppimisele ning teiste õppeainete käsitlemisele asuti teisel õppeaastal. Riigikeele õppimist jätkati kohalike õpilastega koos, samas mahus kohalikega ning ilma ük-steist oma emakeeles võõrkeelest arusaamiseks aitamata.
Okupatsiooniaastatel suure hulga Eestisse elama saadetud Nõukogude Liidu kodanike laste koolitamine on Eesti kujundanud erakorraliseks maailma imeks. Mõtlemise ja otsustamise albikära-antsliku vaeguse tõttu ei ole meie riigivõim suutnud 27 aasta vältel otsustada, kuidas vene rahvusse kuuluvad lapsed ja noored peaksid harituks saama. Okupatsiooniaastatel koolitati Moskvast tulnud juhiste kohaselt eesti lapsi eestikeelsetes ja vene lapsi venekeelsetes koolides. Kuigi Eesti Vabariik oli ka okupatsiooniajal de jure staatuses olemas olnud, ei julgenud riigivõim okupatsioonieelset koolikorda au-gustis 1991 ennistada (endisse seisukorda seada).
Äsja lõppenud uue riigikogu koosseisu valimised on taas ergutanud erakondi arutama, kas venekeelsete koolide ja venekeelsete aineõpetajate koolitamine peaks senini kehtinud viisil edasi kestma või on Eestis võima-lik nõutud alg- ja keskharidust õpetada ainult riigikeel-setes koolides, kus kõiki õppeaineid, välja arvatud vali-kainena õpitavat vene keelt, õpetavad eestikeelsed õpetajad. Just samamoodi nagu erinevatesse riikidesse legaalselt elama tulnud sisserändajate lapsi õpetatavad riigikeelsetes koolides ainult riigikeelt oskavad õpetajad.
Eesti riigivõimu „mõtlemise ja otsustamise al-bikära-antslikku vaegust“ eestikeelsete ja venekeelsete koolide korraldamisel võib täiesti õigustatult pidada üheks uueks seitsme maailma ime klassi kuuluvaks olu-korraks. Võõrkeele õppimisel pole juba mitme küm-nendi ajal kasutatud „grammatika ja tõlkimise meetodit“. Lähtudes sellest, kuidas väikesed lapsed on vanemate sõnu korrates õppinud rääkima, rakendavad keeltekoolid võõrkeele õpetamisel „loodusliku käsitlusviisi“. Nii toimides on võõrkeele õppija emakeele kasutamine õppimise paigas täielikult välistatud. Olen isiklikult kogenud, kuidas rootsi ja in-glise keele õppimisel õpetaja arusaamatuks jäänud sõna tähenduse selgitas teiste õpitavate võõrkeele sõnadega. Ta ei saanud seda teha eesti keeles, sest ta ei teadnudki, et selline keel on olemas. Tihti võõrkeele õpetaja esitas mingi sõna tähenduse selgitamisel õpitavas keeles küsi-musi, millele võõrkeele õppija juba õpitud sõnu kasu-tades oskas vastata. Selliselt rääkides ja isegi valjult lihtsat võõrkeelset teksti lugedes hakkab sõnavara justkui automaatselt suurenema. Kui rääkimine on selgeks saanud ja sõnavara hulk vajalikul määral omandatud, asutakse keeltekoolis ka grammatika teemat käsitlema.
Rakendades venelastele eesti keele õpetamisel looduslikku käsitlusviisi kaob vajadus eesti rahvusest õpetajaid koolitada vene keele oskajateks, sest suure tõenäosusega paljud õpetajateks õppijad ei pea vene keelt rahvusvahelise suhtlemise keeleks, mida tuleks osata. Vene keele õppimist võivad vajalikuks pidada vene keele õpetajateks pürgijad. Kui õpetajateks õppijail ei ole enam vaja arvata, et nad peavad vene lastele ees-tikeelsete sõnade tähendust vene keeles selgitama, siis võib õpetaja olemine rohkem huvilisi hõlmata. Kuna teistes riikides ei ole üldiselt senini legaalsete sis-serändajate laste koolitamiseks rajatud laste emakeelseid koole, siis ei saaks kohustusliku koolihariduse andmine ainult riigikeelsetes koolides olla inimõiguste vastane toiming. Küll on aga vaja Eesti põhiseadust muuta, nii et Eestisse sisserännanute lastele kohustusliku hariduse andmine tuleb tagada riigikeelsetes koolides ka siis, kui osa laste vanemaid eelistaksid eestikeelse õpetuse asemel rakendada vägivaldselt loodud ENSV üldhariduslikku koolikorda, mis väga alandlike põhisea-duse kirjutajate poolt on sätestatud paragrahvis 37.
Harri Kivilo
