Praost Salumäe luges Pühakirjast katkendi jõuluevangeeliumist, luues meeleolu valmistamaks muidu kiirel aastaajal rahulikuks mõtiskluseks. Pärast taas laulmist vaimulik keskendus ajaloole – nimelt 200 aasta eest loodi ehk kõige tuntuim jõulukoraal – Püha öö. Kirikus, kus see sündis, avastas kantor, et rotid olid suurest näljast orelilõõtsa läbi närinud. Tuli leida teine muusikaline lahendus jõuluööl. Koguduse õpetajaga sai siis loodud kuulus laul, mille viisi tunnevad kõik ja mille sõnad kinnitavad sündmuse tähtsust ehk paremini kui ükski teine jõululaul. Ja lauldigi siis seda kaunist, paljudel ju peas, laululehte polegi vaja.
Kui mullune Metsajõulupuu võttis aset lumes, pakaselise ilmaga, mil vaskpillid ähvardasid kinni külmuda, siis tänavune oli õnnistatud maheda temperatuuriga. Aga siiski oli soov sooja kakaod sõpradega nautida. Enno Aguri poolt valmistatud ja toodud, mille eest sai ta tänu nskm Aleks Kivi käest, kes samovari juurde kutsudes ka tänas kõiki võtmekujusid, kes aitasid läbi viia ja elus hoida tõepoolest ilusat kommet, Taevaisa tähtede all vabas õhus mõtelda nii olulisele jõulusõnumile.
(EE)
