Meelelahutus: Karla kalendrisaba – Vanarahva ütelused
dets. 7, 2018
Estonian Life No. 49 2018
Ega ma’nd endast ei kõnele ega oma ütelusi ülista. Vana ma olen muidugi, see on kõigile teada, aga rahvas ma vist ikke enam ei ole. Minusuguste kohta käib see muistne laulusalm, et ’ei tal olnud amba pulka, ei ta sündind rahva ulka.’ Sellepärast on minu ütelused kah kõik ammu üteldud. Aga kunagi oli aeg, kus neid kuulati ja vahel isegi mäletati.
Oh seda elatand inimese edevust küll! Just kuulutasin, et endast ei kõnele, aga kellest muust siin praega jahvatan? Nojah, ütelda mul miskit ei ole, aga mõtelda ikke on, egas mõte kuskile mõlki jäta ega kellegi kuklakarvu krussi keera. No ma mõtlen nende vanarahva üteluste peale, mis kõik pidada tarkust täis olema. Aga kas ikke on?
Üks ütlemine käib nii, et uudisimu teeb vanaks. Kui see peaks tõsi olema, siis ainult poolenisti. Imu ei tee küll kedagi vanaks. Niikaua kui inime imustab, on ta noor. Uudis võib küll vanaks teha, selle vasta ma ei vaidle. Kui ma kuskilt kuulen vai lehest loen, kuda Eesti rahvajuhid pingutavad, et oma maad muhameetlastega üle ujutada, siis saan aru küll, et aeg on minust kaarega mööda läind. Mina mäletan neid aegu, kui meil ristirüitlitele kaigaste ja kurikatega vasta mindi.
Vanasti üteldi seda kah, et uppuja aarab õlekõrrest kinni. Aga kes nüitsel ajal õlekõrrest aarab? Mitte uppuja, vaid uputaja. Kallab klaasi täis, solgerdab viina ja marjamahla segamini, aarab õlekõrre, torkab sisse ja akkab oma muresid uputama. Imeb ja uputab, kuni upub ise sinnasamasse anumasse, ei aita ujumise oskus ega kedagi.
Isegi pühakirja ei saa enam uskuda. Seal üteldasse „ära tapa“ ja see pidada olema viies käsk. Aga ei ole, noh, on oopis keeld. Käsk on „tapa ära“ ja selle annab komandöör. Irmus käsk, aga seda peab iga soldat kuulama. Ja see on sõjas esimene käsk, mitte viies. Mina ei ole Siinai mäe peal käind, mina olin Sinimägedes. Iga väejuht tundis eesti keele kramatikat paremini kui Mooses.
Kargu Karla
