Subscribe Menu

Sahver, kelder, rõdu, vann

Just sügise ja pika talve üleelamise tarvis said omal ajal loodud keldrid ja sahvrid. Varjunatukest annavad toiduvarudele ka aidad, kuurid ja moodsa aja garaažid. Meil kahjuks selliseid kohti linnakorteriga ei kaasne. Maalt toodud hoidised ning puu- ja juurekraam on seega saanud nädalaid imetleda tähistaevast ja koitu meie rõdult. Nad elasid isegi üle Eesti esimese tänavusügisese öökülma. See saabus vaid mõned tunnid enne, kui Torontos läks ka termomeeter esmakordselt alla nulli. Lõuna-Eestis, päris Läti piiri ääres mõõdeti 12. oktoobril enne keskööd -0,6 kraadi, laupäeva,13. okt. hommiku esimestel tundidel olid külmakraadid laienenud meie ja Venemaa piiriäärsele alale ehk õigemini Petserimaale.

Järgmisel ööl ulatus öökülm juba sisemaad pidi Eesti põhjarannikuni. Ma pole veendunud, et see meie akna taha tookord jõudis. Võib-olla oli ta nii lähedal, kui kolm korrust allpool, maapinnal... Lääne-Eesti saartel püsib ilm ümbritseva merevee tõttu kauem soe kui mandril, aga isegi sise-Saaremaal oli 14. oktoobri hommikuks hall maas, jorjenite õied külmavõetud ja vesi kaevupanges jääs.

Oma roosat värvi „jorjeenide" saatusest rääkis mulle minu uus tore tuttav, 85-aastane Hilja Varik, kes enda sõnul elab „Saaremaa Siberis".
See hoidiste seltskond, mis meie rõdul lageda taeva all nädalaid viibis, on nüüd tuppa kolinud. Siidised viljad ei kannata tibakestki öökülma oma pehmel ihul ning need tuleb peatselt tuppa tassida. Päripäeva ülalt on õunamahlapurgid, õunad, kilekotis porgandid, peedid, kartulid ning vasakul moosid, tarretised ja marjasiirupid, mida morsiks lahjendada. Foto: Riina Kindlam

Tõru külas on kaks majapidamist. Kunagi oli seal enam kui 12. See on päris saare keskel ning omakorda ümbritsetud madalmaade ja soodega. Seal pidavat hoopis teised ilmalood olema, kui seda näitab ükskõik milline lähedalolev kõrgema koha peal paiknev ilmaolude seire- (ehk mõõdu-) jaam.

Suurel enamusel Eestis elavatest inimestest on hoidised ja juurikad talveks varutud. Kui ruumi napib, siis mõni võib-olla hoiab purke ka vannis. Antud väikesest kõrvitsast tehtud vann ja selle sisu ei ole küll söömiseks, kuid selle kaudu sai 4-aastane Marianne taaskasutuse õppetunni. Lasteaias anti ülesanne meisterdada koos vanematega taaskasutatud materjalidest mänguasju. Kasutada võis loodusande või taaskasutusse ehk jäätmeringlusse läinud (recycled) tehismaterjale. Eriti väljapaistvaks osutus see võrratu vannitoa vaikelu. On imetlusväärne, kuidas kõrtest koolutatud ja kokku seotud nukk mõnuleb kõrvitsakoorest vannis, millel kastanimunad jalgadeks. Nii vannitoapõrand kui ka vanni äärel ootav rätik on kasetohust, dušiotsik ehk VIHMUTI vapustavalt vahvast seenest ning veepiisad nöörile kokkulükitud tammetõrudest. Foto: Riina KindlamSiis saabus taas troopika. Pea kaks nädalat ligemale 12-13 soojakraadi porikuul seda ju on. Ja ühtäkki lörts ja lumi…

Meie justkui näidishoidistelett, mida varesed ja tihased käisid rõduäärel uudistamas, liikus tuppa. Osaliselt külmkappi ja õunte puhul kiiremas korras kõhtu.

Ja kui 24. lehevarisemiskuul saabus järjekordne maalt pärit toidukoorem, siis nii kilplaslik kui see ka ei tundu, viidi suurem osa sellest meie perele ette nähtud saarel purki pandud kraamist esialgu hoopis Eesti teise nurka Ida-Virumaale. Seal on selle jaoks keldris lihtsalt enam hoiuruumi. Varsti pööravad purgid ja pudelid otsa ümber ja tulevad jälle pealinna – palju reisinud viljad jõuludeks. See pole sugugi ainulaadne nähtus. Eestis liigub sügiseti OI, kui palju perekondlikku toidukraami. Seda lihtsalt ei näe, ometi peidupaigad on pungil, ka meiesugustel linlastel, kelle suhtes on lahke ja töökas maarahvas näidanud üles suurt halastust ja armu.

Meie puhul on armuandja(nna)l vahel päris käre hääl. Ta kipub pealinna saabudes väikestviisi etteheitva tooniga (ka SEE on armastus) pärima: „Kas te üldse moosi ei söö?” ja „Teil on ju kõik õunamahlad alles!” Tegelikult ei ole nad kõik alles midagi. Minu vastus on rahulik: „Aga pikk talv on ju alles ees. Vastutustundlik eestlane tarbib mõõdukalt.” Lahkudes kostis veel trepikojast käsk: „Sööge õunu!”

Võtan seda juttu tõsiselt. Äsja viskasin ära kaks pehmeks läinud suvikõrvitsat (tsukiinit) ja süda valutab siiani, sest nägin neid kasvamas ja minu tähelepanematuse tõttu läksid need tublid viljad raisku. Linnainimene on harjunud hullult kiire tempoga, aga näed, kabatšokiga ei suuda sammu pidada. Iga kord, kui nüüd külmikuukse avan, naeratab vastu suur kuunäoga kaalikas. „Ma luban, et ei jäta sind unarusse!”

Riina Kindlam

Read more