Minu teada ei ole president ega ka mitte keegi teine selgitanud, mida ta hakkab Julgeolekunõukogus tegema, kui näiteks Venemaa Föderatsiooni esindaja oma vetoga lükkab tagasi ettepaneku: nõuda Venemaa Föderatsioonil paigaldada tagasi Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelised riigipiiri tähised paikadesse, kus need olid asunud enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris.
Kui Globaalse rändepakti allkirjastamist õigustatuks pidajad üksi-kasjaliselt analüüsiksid paktis määratut, siis nad ilmselt saaksid aru, kas või milliselt pakt põhineb põhimõtetel, mis ÜRO-ga liitujad juba heaks kiitsid. ÜRO põhikiri on avaldatud Riigi Teatajas ning selle preambuli kohaselt on ÜRO kohustunud: looma tingimused, milles võivad „püsida õiglus ning lugupidamine lepinguist ja muudest rah-vusvahelise õiguse allikaist tulenevate kohustuste vastu; kaasa aidata sotsiaalsele progressile ja elatustaseme parandamisele suurema vabaduse tingimustes; olla leplik ja elada omavahel rahus heade naabritena; ühendada oma jõud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks.“
Preambul lubab järeldada, et ÜRO on võimeline tagama rahu ja julgeoleku, kuid põhikirja artikkel 12 lubab ÜRO-l oma võimu kasu-tada, kui julgeolekunõukogu seda soovib ning kui ükskõik milline selle alalistest liikmeist selle täitmist vetoga ei keela. Julgeolekunõu-kogusse on kogu aeg kuulunud ja kuuluvad ka praegu vetoõigusega riigid, keda osa ÜRO liikmesriike peavad oma suveräänsust tõsiselt ohustavaks. Julgeolekunõukogusse kuuluvad veel ka 10 riigi esinda-jad, kuid neil puudub vetoõigus. Praktiliselt pole julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks pürgimine millekski kasulik, on ainult sinna saamise ja seal olemise kulusid tekitav. Ameerika Ühendriigid on põh-iliselt kogu ÜRO tegevust rahastanud, kuid president Trumpi hinnan-gul on ÜRO vaid tühine jututuba ning selle tegevuse rahastamine USA poolt tuleks lõpetada. ÜRO primaarseks eesmärgiks püstitatud maailma rahu ja kõigi rahvuste õiguste tagamiseks on ÜRO ühe liikme vetoõiguse tõttu niisama võimeline nagu oli League of Nations sõdade vältimisel.
Globaalne rändepakt on mõttena pahatahtlik ning rakenduslikult ku-ritegelik ettepanek. Iga mõtlev, vaba ühiskonna liige peaks tajuma, et inimõigused, põlisrahvaste ja riikide õigused, ei saa õigustada in-imeste ümberasustamist teistesse, praegu olevast hoopis erinevasse keskkonda. Tänapäevane tehnika areng kõigis valdkondades peaks oskusliku kavandamise ja juhtimise kaudu võimaldama inimestel ja rahvustel elada ja igapäevast leiba teenida paikades, kuhu nad kultu-uritraditsioonide ja looduslike olukordade kohaselt kuuluvad. ÜRO võiks olla Aafrika kontinendi ja Lähis-Ida riikide ja ka Aafrika Un-iooni abistaja vajalike ühiskondlike tegevuste tootlikumaks ka-vandamisel ja juhtimisel. Kogu maailma juhtida põhimõttel, et rikkad ja vaesed ühiskonnad tuleb ilmtingimata kokku sulandada ühtseks keskklassiks on täiesti utoopiline eesmärk, mida pole isegi loomade hulgas võimalik teostada. Aafrikas on 55 riiki ja seal on ka piisavalt ruumi uute elamisalade rajamiseks ning Aafrika Unioon peaks koostöös arenenud riikidega lõpetama omavahelised sõjad.
Eesti ja Globaalse rändepakti teemal on ülimalt üllatav kuulda, et võimule valitute hulgas on palju, kes on veendunud, et 27 aastat on jä-lgitud „kogu Eesti senise välispoliitika head tava“. See hea tava põhineb vist sellel, et riigivõim pole tahtnud tunnistada, et: okupatsioonieelne Eesti Vabariik oli suveräänne rahvusriik; riigivõim on pidanud vajalikuks ilmselgelt toimida, nagu Nõukogude Liidu okupatsiooni pole olnudki. Ent okupatsioon oli ning et enne seda oli Eesti iseseisva riigina teiste riikide poolt tunnustatud – seda on nõus kinnitama kõik, kes Siberisse küüditati, pagulusse siirdusid ja Eestis oma rahvusliku kuuluvuse ja uhkuse säilitasid. Kas nüüd peavad kõik eestlaste poolt võimule valitute valijad kinnitama teistele rahvustele: me oleme kogu aeg teile valetanud, Eestis pole mingit Nõukogude Li-idu okupatsiooni olnud, Eesti on alati olnud eestlaste ja venelaste ühine riik, Eesti on ülimalt tänulik, et tal võimaldatakse olla viisakas ja uusi sisserändajaid kuninglikult vastu võtta. Või siiski on meie hul-gas piisavalt neid, kes pole nõus orjameelselt unustama, kuidas eesti rahvuse püsima jäämise nimel on kannatatud ja võideldud.
Harri Kivilo
