Tagasi vaatavalt tuleb tõdeda, et rahvusvahelise kon-ventsiooni kohaselt oleks Nõukogude Liit või end selle jär-glaseks kuulutanud Vene Föderatsioon pidanud Eestist ta-gasi Venemaale viima mitte ainult sõjaväeüksused, vaid ka kõik Eestisse elama saadetud Nõukogude Liidu venekeelsed kodanikud ja nende järglased (edaspidi venelased). Seda Venemaa ei teinud ning Eesti ei osanud pöörduda rah-vusvahelisse kohtusse, et see määraks, mida Eestil on õigus eespool kirjeldatud olukorras teha, sest vägisi poleks saadud 400 000 isikut Venemaale viia. Omapead tegutsev Eesti rii-givõim hakkas toimima justkui venelased oleksid legaalselt Eestisse asunud. Iseseisvuse ennistajail (= okupatsiooni-eelsesse olukorda tagasi seadjad) puudusid riigi ennistamise kogemused ning nii paljuski hakati arvama, et kui ENSV Ülemnõukogu nimetatakse Eesti Ülemnõukoguks, siis ongi okupatsioonieelne olukord tagasi seatud.
Suure tõenäosusega väga paljud eestlased ja venelased ei teadnud toona ja ehk ei tea nüüdki, et kogu okupatsiooniaja vältel oli aastal 1918 loodud Eesti Vabariik olemas rah-vusvaheliselt tunnustatud de iure staatuses. Augustis 1991 välja kuulutatud Eesti Vabariigi iseseisvuse tõeliseks ennistamiseks oleks tulnud Eestisse elama jääda soovivatele venelastele anda ajutine elamisluba näiteks 5 aastaks. Aju-tise elamisloa perioodil oleks Eesti saanud nõuda rahvusva-helisel kohtul määrata kas või millistel tingimusel võib Ees-tisse jäänud venelaste elamisluba pikendada – võttes arvesse, et ligi poole sajandi pikkusel okupatsiooniajal olid Eesti maa-alale elama jäänud venelastel mitmed privileegid ning et nad olid, võib-olla teadmatult, toiminud Nõukogude Liidu inimsusevastaste eesmärkide nimel. Eestlaste olemuse ja elutunnetuse muutmiseks oli Nõukogude Liit hävitanud 140 000 Eesti talu, mida olid eesti põllumeeste pered piirist piirini omanud ja harinud. Eestlaste suhtes rakendatud ülekohtu heastamise tahte nimel peaksid Eestisse elama jä-änud venelased rahumeelselt ja tänulikult nõustuma, et Eesti iseseisvus ennistatakse okupatsioonieelsel ajal olnu kohaseks ning venelaste lastel on õigus ja kohustus ees-tikeelsete lasteaedade kasvandikud olla ning põhiharidus eestikeelsetes koolides saada.
Iseseisvuse ennistajatel puudusid ilmselt põhjalikumad teadmised, kuidas riigi elu oli korraldatud okupatsiooni-eelses Eesti Vabariigis ning kuna Nõukogude Liidu inim-susevastaste kuritegude üle ei olnud ei ÜRO ega Euroopa Liit kohtumõistmist nõudnud, siis hakkasid, ilma ava-likustatud põhjuseta, Eesti riiki valitsema valitud isikud eestlasi ja venelasi ühisteks Eesti Vabariigi edasi arenda-jateks muutma. Asutati riiklikud sihtasutused lõimimiskavu koostama ja rakendama. Olles sajandeid olnud üksteise vaenlased, on igati mõistetav, et lõimimiskavad ei mõjuta-nud eestlasi ja venelasi hülgama on rahvuslikku omapära. Lõimimine oli kindlasti vastuolus põhiseaduses määratud eestlaste kohustusega tagada eesti rahvuse ja kultuuri üle aegade püsima jäämine. Arusaadavalt ei saanud lõimimine aidata venelaste rahvuslikku omapära ja suure rahvuse uh-kust säilitada.
Eestlaste kohustuste ja venelaste õigustatud soovi täitmine oleks ilmselgelt tekitanud riigi, mis poleks saanud olla see rahvusriik, mis loodi aastal 1918 ning mille suhtes Venemaa kinnitas mõlema riigi poolt allkirjastatud Tartu rahulepingus: „Venemaa loobub igaveseks ajaks kõigist õigustest mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja nende maa üle.“ Ikka kehtiv Tartu rahuleping selgitab väga üheselt mõistetavalt, et eestlased ja venelased ei saa kaherahvuselist riiki moo-dustada. Eestlased on veendunud, et neil on õigus olla see rahvusriik, mis oli olemas enne, kui Nõukogude Liit okupeer-is Eesti. Venelased on samuti veendunud, et neil on õigus kuuluda vene rahvusse ja selle üle uhkust tunda. Naabritena on neil kahel rahvusel kindlasti võimalik rahumeelselt elada. Okupatsioonieelsel ajal elas ka Eestis venelasi, muidugi ar-vult umbes kolm korda vähem kui praegu. Aga vist kellelgi pole ainsatki tõendit selle kohta, et tollal oleks Eestis vene-lasi mingil viisil põlatud või nende elu raskemaks tehtud. Täiesti arusaadavalt toona venelased endile mingeid rah-vuslikke privileege ei soovinud. Ilmselt ei hakanud toona mitte ükski eestlane ega venelane arvama, et venelaste lapsi peab Eesti riik koolitama venekeelsetes koolides. Koolis käimise kohustuse täitsid venelased riigivõimule alluvates koolides, kus õpetus toimus ainult eesti keeles ning õpetajate hulgas üldjuhul vene keele oskajaid ei olnud.
Õpetlik on tõdeda, et sisserändajate poolt loodud riikides nagu Kanada, Ameerika Ühendriigid ja Austraalia, on väga palju erineva emakeelega elanikke ja lapsi. Kõik riiklikult ra-hastatud põhikoolid nendes kolmes riigis on kogu aeg kõiki lapsi õpetanud inglise keeles, ilma et õpetajatelt oleks nõutud mingi teise keele oskamist. Sügisel 1944 Eestist okupatsiooni eest põgenenud eestlastest tekkisid nendes kolmes riigis väga energiliselt oma keelt ja rahvuskultuuri viljelevad eestlaste kogukonnad. Need eestlased ja nende järglased on end kuni tänaseni ainult eestlasteks pidanud, vaatamata sellele, et nad on ka oma asukohamaa lojaalsed kodanikud. Ja neis riikides on ilmselt ka venelaste kogukon-di, kes samuti on rahul sellega, et kooliharidus tuleb kõigil erinevate emakeelega lastel saada üheskoos ning ainult rii-gikeelt kasutades.
On aeg parandada Eesti iseseisvuse ennistamisel tehtud ve-ad ning ennistada see Eesti Vabariik, kus eestlased, vene-lased, sakslased, juudid ja kes iganes, said rahumeelselt koos elada, ilma et Eesti oleks kaotanud oma avalikult sil-mapaistva rahvusliku omapära. Vähemused võisid oma rah-vuslikku keelt ja kultuuri viljeleda omaalgatuslikes organi-satsioonides. Riigi ja/või kohaliku omavalitsuse poolt korral-datud ja rahastatud eestikeelsed lasteaiad ja koolid on avatud kõigi eestlaste ja venelaste lastele ning õpetus nendes saab toimuda ainult eesti keeles ja riiklikult kinni-tatud õppekavade kohaselt. Eespool nimetatud kolme riigi kogemused kinnitavad, et juba esimese kooliaasta lõpus os-kasid riigikeelest erineva emakeelega õpilased mingil määral end arusaadavaks teha riigikeelt kasutades. Põhikooli lõpetajate paremiku moodustasid nii mitmelgi pool eestlastest õpilased, kes olid esimesse klassi tulnud, ilma et oleks osanud inglise keeles ütelda midagi peale OK. Inglise keel õpiti selgeks ainete õppimisel ja riigikeelt oskavate kaasõpilastega suheldes – ning kindlasti ilma, et keegi oleks pidanud eraldi inglise keele kursustel käima. Riikides, kus in-glise keel on riigikeel, on loomulikult olnud ka vene kogu-kondi ning nende kogemused lastega on olnud sarnased eestlaste poolt kogetuga. Olen elanud Kanadas 40 aastat ning väga vähese inglise keele oskuse ikka ja ainult oma töö tegemisega selgeks lihvinud. Tean ka seda, et meie Montre-alis sündinud lapsed läksid kooli ainsatki sõna inglise keeles oskamata ning neil polnud ei õppimise ega kooli lõpetamis-ega parimate hulgas mingeid probleeme.
Harri Kivilo
