Killustumine konservatiivide leeris niisiis pole midagi uut. Juhiks tähelpanu Albertale, kus aastakümneid valitsenud konservatiivid ei leidnud ühist teed, partei murenes, loodi uus partei. Poolitasid nö traditsionaalset toetust, tulemuseks sotsialistlik NDP valitsus, mis aga, imelik küll, tegutseb pigem konservatiivselt kui vasakpoolselt. Teisisõnu ei määra nimi seisukohti, peaasi, et pukki saaks.
Kuid Scheer suutis siiski Halifaxis keskenduda sisepoliitikale, laskmata end ja delegaate heidutada Bernieri distraheerivast tähelepanu kõrvale juhtimisest. Peamised teemad, mida Nova Scotia pealinnas arutati, on vist igale kanadalasele tähtsad, vaatamata parteikuuluvusele, poolehoiule. Julgeks väita, et keskmine kanadalane on sisemiselt konservatiiv – kui rehkendada perekonna tasandil tegutsemisega, põhimõtetega. Majanduslik ettevaatus, tuleviku jaoks ettevalmistamine, kainete otsuste langetamine oma ligemate huvides on iga perekonna siht. Vaid kogukonna, rahva üldmuredega tegeledes lastakse end peibutada liberaalide priiskamistega, uusdemokraatide äärmuslike inimõiguste tagamiste lubadustega.
Sõelale jäid olulisena delegaatide soov eemalduda liberaalide kliimamuutusepoliitikast. Samuti ebaseadusliku, kuigi tarvitati sõna korrapäratu, immigratsiooni vajalikul piiramisel. Seda, kuna Trudeau on ju kuulsa lausega lubanud sõjapagulastel (ja kahtlemata majandusmigrantidel) Kanadasse tulla, karistuseta. Nii riivates neid, kes aastakümnete eest seadusi jälgisid, ka tänapäevalgi ootavad kannatlikult järjekorras, et Vahtralehemaale pääseda, järgnevalt kodanikuõiguseid saada. Vaskapoolsed seovad immigratsiooni reguleerimist rassismiga, mis on väärlähenemine. Kuid selline see poliitiliselt korrektne riik paraku on.
Kuigi Scheer on ise abordivastane, lubas ta nö sotsiaalsetel konservatiividel (partei kõige parempoolsematel) esitada hääletusele ettepanek muuta kaua aega püsinud partei seisukohta, et võimule pääsedes nad ei tooks esile uut aborte piiravat legislatsiooni. Esildus lükati tagasi, põhjendatult, kuna riigil ei ole sellisesse äärmiselt isiklikku otsusesse ju mingit õigust sekkuda. Kuidas aga tagada, et aborti sünnikontrollimeetmena ei tarvitata?
Ehk olulisem teema oli nii majanduslikuma kui keskkondliku tähtsusega. Rahvusvaheliselt on olemas mõiste cap-and-trade seoses süsinikdioksiidi (süsihappegaasi) maksustamisega, nii nagu see arenes Kyōto protokollist. Keeruline mõiste, lühidalt aga saab seda seletada kui põhiliselt trahvi, mida riik peab maksma, kui ületab kokkulepitud atmosfääri emiteeritud või välja lastud gaasi, mida nimetatakse tihemini kasvuhoonegaasiks. Teisi sõnu rahvusvaheline ökomaks.
Vaatleks, kuidas globaalselt on tegutsetud sel teemal. 1997. aastal kokkulepitud Kyōto protokoll on rahvusvaheline leping, millega ligikaudu kolmandik maailma riikidest nõustus vähendama või hoidma kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 1990. aasta tasemel. Kanada ei suutnud oma kohustustele vastu tulla. USA ei kirjutanud protokollile alla. Kanada oli ka esimene Kyōtole allakirjutanud riik, mis lahkus lepingust. Mis on kollektiivselt häbiplekk, kuna per capita Austraalia ja USA järel on Kanada kolmas kasvuhoonegaasidega atmosfääri reostaja.
Liberaalid on pakkunud äärmiselt keerulist sisepoliitikat korvamaks seda piinlikku fakti. Mille vastu aga föderaalsed konservatiivid on peaaegu üksmeelselt, Halifaxi otsuste põhjal. Kuna Ed Fasti, varjukabineti keskonnaportfelli kandja järgi, lähevad sellised ökomaksude piirangud majanduslikult väga kalliks. Asetades Kanada majandusliku võistlusvõime globaalselt ohtu.
Seletaks põgusalt cap-and-trade põhimõtet, nii nagu ise sellest aru saan. Ütleme, et valitsus, rahvusvaheliste kokkulepete alusel seab ülemmäära, kui mitu tonni süsinikdioksiiidi tohib aastas välja lasta. Näite huvides, ütleme et see (cap) on 1 000 tonni aastas. Valitsus siis omakorda kirjutab välja, ütleme, 1 000 emiteerimsluba neile, kes õhku reostavad. Andes neile ka võimaluse nendega kaubelda (trade). Kui on teada, et emiteerimine ületab lubatud tonni, siis saab osta kellegi teise loa. Ja siin lähevad vabaturu seadused mängu. See võib hinna kunstlikult kõrgeks kruvida – põhjus, miks Ontario värske konservatiivne valitsus soovib seda süsteemi tühistada. Isegi kui Ontario on riigi provintsidest kõige suurem patune, heitgaaside, vabrikute emissioonide näol.
Olulistel teemadel suutsid konservatiivid ühtset, kokkuhoidva partei nägu esitada. Tuleb vaid loota, et Bernieri mitmeti pirtsakas lahkumine, soov oma liivakasti luua, ei mõjuta järgmisi valimisi.
Tõnu Naelapea, Toronto
