Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un ja tema eelkäijad on juba pikki aastaid arendanud Põhja-Korea relvastamist aatomrelvadega ja ehitanud rakette, mis neid pomme isegi Ameerikasse on võimelised saatma. Presidendid Clinton, Bush ja Obama on selle ebameeldiva ja üliohtliku probleemi lahendamise lükanud järgmise presidendi kaela. Probleemi sõjaline lahendamine, milleks Ameerika oma suurema relvastusega võimeline on, oleks katastrofaalne, nõudes miljoneid inimelusid, ei ole president Trumpi päevakorras. Ta kasutab diplomaatilisi vahendeid. Ta on siiani mitu korda kohtunud Põhja-Korea diktaatoriga, kellega on välja töötatud lepingu kavand, mille alusel Ameerika rakendab majanduslikku survet selleks, et Põhja-Korea loobub oma aatomrelvastusest. Surve kaob siis, kui Põhja-Korea on hävitanud oma aatomrelvad. Algus oli lootustandev, kuid paistab, et Põhja-Korea ei pea kinni oma antud lubadustest ja ajalisest plaanist. On päris kindel, et president Trump jätkab omapoolset plaani rakendamist.
Ülaltooduga on president Trump taastanud Ameerika kartmise vastaste poolt, eriti arvesse võttes seda, et hiljuti valitsus kiitis heaks sadade miljardite kulutamist Ameerika sõjaväe moodsamaks muutmiseks, mis oli eelmise valitsuse poolt hooletusse jäetud. Vilunud kauplejana ja läbirääkijana ta teab, et kui sa oled tugevam kui vastane, on sinu väljavaated oma eesmärkide saavutamiseks palju paremad.
Jälgides peavoolu meediat, mis on vasakpoolne ja president Trumpi poliitilisi vastaseid, siis paistab silma hoiak, mis peaaegu kunagi Trumpi saavutusi ei tunnista. Tähtsam on Trumpile ,,ära panna“ kui kiita seda, mis on Ameerikale kasuks. Isamaa armastus on allunud vihale ja vihkamisele. Minule on see võõrastav. On üsna tõenäolik, et kui säärane hoiak oleks valitsenud pagulaseestlaste seas, siis oleks Eesti taasvabanemiseni pagulaseestlastest vaid riismed järele jäänud.
Tarvo Toomes, Toronto
