Suvine aeg, kui oma kapsaaiast kaugemale jõuan, jääb silm ikka nooruse poole. Mitte tingimata alati heaks kiites. Ju see on vanuse viga. Aga küll mõtlen mõnda noort nähes, et ehk Ets sobiks temaga kuidagi kokku. Saan aru, et vanainimene ei tohiks olla selline kosjasobitaja. Kuid kuidas teisiti.
Mul neid kiikse ohtralt. Ei salli tätoveeringuid. Piltilus plikatirts ja käed, jalad määritud tindiga. Kohe silm mujale. Ei sellist kujutagi ette vanana. Milleks ometi? Ka ei soovi näha teise inimese naba. Või ka võimatult lühikeste püksa tagant välja piiluvat. Aga jah, olen vana, sellist arvamust võib esitada.
Pole ma pime, sestap tahangi kirjutada, kuidas ma Etsile otsin ikka enamat kui silmarõõmu. Talle see tahe ei eriti meeldi, ütleb, et aitab juba. Kaua sa mulle ikka otsid. Kuid mul on siiras soov, et ta kannataks nigu minagi.
Otsustasin siis, et ma enam ei juhi tähelepanu ilusatele totsidele. Võin ise silmarõõmu nautida. Mis mul muud, kui jätta noorsandi enese otsustada. Oskan küll ütelda, et just kleit teeb ilusaks, mitte need tätoveeringud. Aga võta näpust – need olla moes ja mina ei saa mitte aru, miks. Jääme kui hästi läheb, kõik vanaks. Kui kortsunud mutike vaatab nooruses oma ihule tehtuid tempe, mida ta siis rehkendab?
Noored tehku, mida nad õigeks arvavad, alati on ju nii olnud. Arvan, et pole ilusamat siin ilmas kui nägusat neidist kirjus kleidis. Kui vaid saaks Etsile sellise leida, kes ka eestlane on, oleks ma vist surmani õnnelik.
Vabarna Volli
