Hilisajalooga ongi nii, et paljugi ununeb. Puhusin tolmu maineka ajaloolase J.L. Granatsteini 1996. a. ilmunud raamatult Yankee Go Home? Canadians and Anti-Americanism. Põhitees on, et mõned Vahtralehemaa kodanikud, kas alavääruskompleksi tõttu, kadedusest või suurt naabrit kartes, on küll olnud USA vastased, aga see ei ole üldistav hoiak. Pigem üritatakse olla head naabrid. Lõppude lõpuks maailma pikem kaitsmata piir, suurim kaubanduspartner, ühine keel, kultuurimõjud suured.
Siis kokkusattumusena sattus pihku värske, tähtis, mitmeti üllatav teos Brian Mulroney kohta. Mõne õhtuga sai loetud. Niivõrd huvitav. Aprillis ilmus poliitteadlase professor Fen Osler Hampsoni sulest Master of Persuasion. Brian Mulroney’s Global Legacy. Hampson on Carletoni Ülikooli aurektor ja CIGI (Rahvusvahelise Valitsemise Innovatsiooni Keskuse) juures globaalse turvalisuse ja poliitika programmi direktor. Kahteistkümne raamatu kas kaas- või otseautor, 28 teose kaastoimetaja. Teisisõnu oma alal silmapaistev.
Kirjutasin üllatav, kuna mäletatavasti Mulroney, kuigi peaminister 1984-1993 aastatel enamusvalitsustega, oli paljude hulgas ebapopulaarne. Seda nii NAFTA vabakaubanduse lepingu eest võitlemise tõttu kui ka vihatud GST, nüüd HST maksu sätestamise eest. Viimast saab lihtsalt seletada – Mulroney pidi vanema Trudeau aegseid valitsusekstsesse, priiskamisi, võlgu kuidagi vähendama. Hampsoni järgi ei osata tänaseni paljus hinnata NAFTA majanduslikku kasu Kanadale. Miks muidu Trump soovib seda tühistada? Kuid president ilmselt kah fakte ei tunne, kuna nii Mehhiko, USA kui Kanada, luues maailma võimsama majandusühingu, on näinud ainult kasumeid, mitte kahju. Kuid see olgu ühe teise päeviku teema.
Raamat on oluline. Seda nii välispoliitiliselt kui keskkondlikult. Mulroney võitles happevihma vastu, USA elektrijaamade söepõletamise sademed hävitasid Kanada veekogudes elu. Sai lõpuks kokkuleppele allkirjad, mure, kuigi mitte kadunud, on leevendatud. Kliima soojenemine, osooniaugu tuvastamine, jpm viisid mitme olulise keskkondliku tippkohtumiseni, kus Mulroney oli võtmekuju. Kinnituseks on teda nimetatud riigi kõigi aegade rohelisemaks peaministriks. Hinnang, millega Roheliste partei juht Elizabeth May, kes Mulroneyga aastaid on olnud lainepikkusel, nõustub. Leides, et vähesed on planeedi huvides nii palju saavutanud.
Välispoliitiliselt kuulati Mulroney’t apartheidi vastasena, Nelson Mandelaga olid Mulroney’l väga head suhted. Ta võitles rahvusvaheliselt inimõiguste eest Aafrikas ja mujal. Veel, endise Jugoslaavia kodusõdade ajal oli lepitaja ja väga tähtsana Mihhail Gorbatšoviga suheldes vahendajana 1990. aasta G7 tippkohtumisel Houstonis. Tema vahekorrad Margaret Thatcheri, Helmut Kohli ja François Mitterandiga olid märkimisväärselt head. Teda respekteeriti kui tõsiseltvõetavat valitsusjuhti, maailma poliitikut. Kanada maine pole rahvusvaheliselt ehk kunagi olnud nii kõrge kui siis.
Hampson rõhutab Mulroney tasakaalu, suhtlemisvõimet. Ja nagu pealkiri kinnitab, meisterlikku veenmisoskust diplomaatiliselt. Ka esile tuues fakti, mida Sanders ja kahtlemata Trump ei tea. Konservatiivne peaminister oli vabariiklastest presidentide Ronald Reagani ja George H.W. Bushi võimulolekute ajal ehk tähtsaim külaline Washingtonis. Nõustas mõlemaid. Veetis just Bushiga palju aega nii viimase suvekodus kui teda Ottawasse kutsudes. Reagani matustel oli üks vähestest järelehüüde pidajatest.
Hampsoni peatükk Mulroney rollist Lahesõja aegu on väga valgustav seda nõustaja rolli kinnitades. 1990. a okupeeris Iraak Kuveidi. Mulroney soovitas Bushile, kuidas koalitsiooni koostada. Esmalt Mitterandiga, siis ÜRO nõusolekut saades. Ajaliselt Saddam Husseinile teada anda, et tal tuleb sealt lahkuda. Nii sündiski, täpselt päeva pealt. Lahesõjas 1991 tõrjusid rahvusvahelised väed ta sealt välja. Lühikese ja efektiivse sõjaga, väheste sõdurite elude kaotusega. Vanem Bush ei olnud rumal president. Endine CIA direktor. ÜROs USA suursaadik. Küll aga tasus tal kuulata selget nõuannet, mida Mulroney ka andis.
Et endine peaminister on riigimees, mitte pelgalt poliitik, kinnitab fakt, et ta on nõustanud Justin Trudeau valitsust NAFTA teemal. Isegi kuigi Mulroney ei hinnanud praeguse peaministri isa Pierre Trudeau’d viimase valitsuse ajal opositsioonis olles, eriti vanema Trudeau vahel lausmõnitavaid lähenemisi ameeriklastele, on endine peaminister ikka kanadalaste eest väljas. Seda erapooletult poliitiliselt, liberaale aidates.
Sealt ongi hilisajaloo õppetund. Toona ei osatud teda nii hinnata. Tänu Hampsoni detailiderohkele raamatule võiks mõnigi Vahtralehemaa kodanik Mulroney pärandit uuesti kaaluda. Selgelt ja faktiderohkelt kirjutatud. Ehk siis ei ole tarvis Mulroney enese mälestusi lugeda. Viimane on tõesti telliskivi – tuhande-leheküljeline…
Naabrid (piltlikult valitsusejuhid) vahel kolivad mujale. Kuid igapäevane vahekord vajab alati viisakust, inimlikkust ja respekti. Brian Mulroney’l oli ja on neid omadusi kuhjaga. Kanadas ja rahvusvaheliselt.
Tõnu Naelapea, Toronto